Peale elukoha saamist ja paberite vormistamist sättisime end paika uude elukohta. Külmkapi ladusime täis ja seekord sööki, mitte nagu Manlys, kus külmkappi sai esimese asjana laotud kast Coronat. Selline väsimus oli, et enam ei viitsinud pead vaevata selle tööga ja kobisin oma asemele kerra. Hoolimata töötu staatusest ja kibekiirelt tühjenevast rahakotist, magasin mõnusasti ja pikalt. Uinusin mõmisedes, et homme hakkan tegutsema ... Nii mõnus on tänased toimetused homse varna visata. See vanarahvas ei tea ikka tuhkagi, kuidas elada :-)
Ausalt väga ei mäletagi kuidas see järgmine päev oli ... Järelikult sai lihtsalt kuidagi päev mööda logeletud. Peas kumas vaid, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Igatahes saime siia omale toredad majakaaslased. See eestlastest paar kolis sisse. Jane ja Tanel. Jane vaatas mulle pikalt otsa ja muigas ... Sina oled seesama, kellega ma facebook'is rääkisin ... Ma ei saanud alguses üldse midagi aru ... Vahest ma ikka imestan, milline uimerdis ma olen. Pea tund läks mööda ja alles siis lõi tuluke peas põlema. Jah, olin just Jane käest uurinud facebook'is töövõimaluste kohta Stanthorpe's. Maailm on väike. Igatahes olid nad mõlemad väga toredad ning ma ei ütle seda vaid seetõttu, et nad üks päev mu blogi lugesid :-)
Kuidagi ootamatult kiiresti saabus reede hommik. Ärkasin selle peale, et mu telefon piiksus. Ei olnud äratus, ega ka märk sellest, et pane mind laadima, vaid mingi ime läbi oli mul magamistoas levi ning telefon andis märku, et saabus meil. Pahurdasin omaette, et jälle mingi booking.com'i eripakkumine või Eino "kurat ma ju saatsin sulle meili, et sa mind oma kuradi meililistist kustutaksid" Pappel'i majaehitusõpetused või Uponor'i koolituskutse või veel teab mis. Ja kuidas päike lõi silmis särama kui mulle tuli meil hoopis minu Gumtree kuulutuse peale, et üks kohalik hobifarmer tahtis meid nädalavahetuseks tööle. Jepikajee! Kirjas oli, et helistaksin ja annaksin endast teada. Pelgasin veidi, kuna need austraallased ei oska ju inglise keelt :-) ... Puterdavad mingis segases mulinas midagi ja keegi kurat ei saa neist aru ... Mina veel vähem. Aga teisel pool telefoni oli Rowan, kes oli 7 aastat Londonis elanud ning rääkis nii arusaadavat inglise keelt, et ... Isegi mina sain aru. Igatahes pakkus ta meile pooleks päevaks tööd oma viinamarjaistanduses väikeses. Olgem aga laupäeva hommikul kell 6 kohal.
Et kõik selge oleks, pean vahepeal kiruma siin seda telefonilevi. Nagu majaperenaine ise ütleb, elame põõsas ... Mitte metsas, vaid põõsas. Ja ei ole mitte metsatulekahjud, vaid põõsapõlengud - bushfires. See nüüd ei puutunud väga asjasse, aga teie üldise harituse tõstmiseks pidasin vajalikuks see ära mainida :-) Ja põõsas pole väga levi, eriti kui operaatoriks sul Vodafone. Toas on tühjus ning ka majaesise katuse all vaid riismed. Tuleb jalutada vaid 5 meetrit kaugemale, kui saan vaikselt hakata asju ajama. Aga ainult 5 meetrit, sest juba 10 meetri kaugusel kaob jälle levi ära. Vihmaga olen levist väljas, sest siis ju katuse alt välja ei roni :-) Seepärast üllataski mind see hommikune meil magamistoas, mis mingit moodi end läbi seinte-lagede end telefoni sisse nihverdas. Aga eks siin ole jah leviga ka teistel operaatoritel probleeme. Rowangi rääkis, kuidas temal Telstra'ga tuleb magamistoa aknast lugeda kolm sammu vasakule ning see on tema ainus "leviauk".
Peale telefonivestlust Rowaniga veetis mu telefon kogu päeva õndsalt tubases olekus ... Rahus väljaspool levi. Alles pealelõunat kella kolme ajal sattus ta mu taskusse kui auto juurde jalutasin. Ja piiksus teine taas. Sõnum. Sõnum tööbüroost. Helista kiiresti Sue'le! Paganama pagan ... See oli saadetud pea tund tagasi. Võtsin kiirelt kõne Sue'le ning rõvedalt otsekoheselt purustati mu ootused-lootused ... Jah, oli üks töö meile, aga nad juba leidsid kellegi teise. Eiiiiii ... Õigemini NOOOO ... Ja seda nii kurvalt (mulle meeldib vähemalt nii mõelda, et selle pärast), et tädi pidas pausi ja ütles, et tal oleks üks kehvem töö pakkuda. Mis kehvem, pole olemas kehva tööd kui oled töötu. Peale seda kui selle kehvapoolse töö kätte saad, siis võid virisema hakata ... Siis pole sa enam töötu :-) Aga eks näis, kästi tulla kohe kontorisse paberite ja andmete järele, et saaksime juba esmaspäeval alustada. See päev oli nagu suur reede ... Sähke 300 korilast seal tööjärjekorras ... veni vidi vici ... Tulin nägin võitsin. Lõpetasin kõne ning samal hetkel keeras majaperenaise auto minu levialasse. Kohe küsis ta, et kas meile on juba helistatud tööbüroost, et ta juba mitu päeva käinud seal ja püüdnud neile seal peale käia, et nad meile Maanusega kiiremas korras töö leiaksid. Oli käinud meid seal kiitmas ette ja taha. Selge, hoopis see siis oli põhjus, miks me nii kiiresti töö saime. Ta lihtsalt nii väga tahtis, et me ikka talle sinna üürilisteks jääksime ... Olime lubanud talle varem, et kui töö saame, siis pea paariks kuuks ikka ta juurde jääme. Igal ühel omad kasud sees. Tema leidis meile töö, meie maksame talle renti ... Kõik tahavad elada :-) Ah, mis vahet, tormasime Maanusega linna tööbüroosse oma paberite järele.
Loodame, et brookoli hind püsib ja tööd jätkub kauemaks kui kaheks päevaks ;-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar