Laupäev 19. jaanuar. Äratuskell helises kell 5 hommikul. Vara võitu, aga kella 6-ks pidime juba Rowani juures olema. Jane ja Tanel olid selleks ajaks juba tööle jõudnud minna. Nii hea on ärgata kui tead, et on keegi, kes peab veel varem ärkama, et tööle minna. Kahjurõõm on alati see kõige suurem rõõm. Tegelikult oli puhas rõõm üle pika aja minna tööle ... Raha teenima. Ja õigel ajal kohale jõudsimegi. Rowan on ehitustööde objektijuht Brisbane'is. Oli omale siia maakoha ostnud, kus täita oma unistus viinamarjaistandusest. Lisaks oli ta päritolu üleüldse juba omaette lugu, mis lühidalt kokku võttes oleks selline: Poola päritolu, sündinud Uus-Meremaal, ülesse kasvanud Austraalias ja täiskasvanuna elanud Londonis ning siis peret luues uuesti Austraaliasse sattunud. Sellised päritolulood siin riigis on tegelikult küllaltki levinud. Sa lihtsalt võidki neid inimesi siin kuulama jääda.
Aga tagasi töö juurde. Meie ülesanne oli viinapuude peale laotatud linnuvõrgud väikeste klambritega iga viinapuu juures väikeste klambritega postidevahelise traadi külge kinnitada, et need sealt tugevama tormiga lendu ei tõuseks. Pererahvas Orange's rääkis kuidas neil torm kord võrgud lendu viis. Ja viis lendu otse elektriliinidesse, mille tagajärjeks oli see, et kogu piirkond ilma elektrita jäi. Igatahes põhjustas see tohutult segadust. Seepärast siis meil ka selline tööots. Õnneks oli istandus tibatilluke, kuid ometi oli seal 25 rida, kus igas reas 50 viinapuud. Mina panin klambri ühelt poolt ja Maanus teiselt poolt. Ja klambrid tuli panna nii madalale, et see nõudis kükitamist. Seega olime mõlemad sunnitud tegema ligi 1250 kükki. Ja mis sa arvad, kuidas see järgmisel päeval tundus ... Jõhker ... Ja edasi ei järgnenud nädalakest puhkust, vaid lisaks tuli tööd teha siin veel pühapäeval ja siis alles algas õige töönädal salatite ja brookolite seltsis. Jane ja Tanel olid juba niigi maininud, et esimene töönädal juurikafarmis on tavaliselt kõige hullem, sest siis pidid pidid kõik kasutatavad lihased mõnusasti tunda andma hakkama ... Ei kõlanud eriti lohutavalt kui oled end juba enne seda katki teinud. Igatahes jäime huviga ootama. Seni tuli aga veel see sama päev vastu pidada.
Kuna aeg hommikul liigub liigub kahekordse valguskiirusega, siis selle kiirustamise juures jäi paar asja kahe silma vahele ... Nagu vesi joogiks. Ja see sai imeilusalt ja kuumalt lõõskava päikese poolt kohe ära karistatud. Olgugi, et tööd tegime kuni lõunani, kuid selle aja jooksul oli õhutemperatuur tõusnud ligi 35 kraadini ning päikese poolt armu oodata ei olnud. Kella üheksaks minu suu juba tolmas ning tundsin, et kui kohe juua ei saa, siis mina rohkem enam edasi ei töötada ei jaksa. Õnneks oli Maanus hommikul jõudnud oma kotti pista kaks purki Coca't. Nurusin, et joome ära kohe kõik ... Küll pärast vaatame kuidas edasi. Maanus nõustus algselt vaid ühe avama, kuna arvas, et lähiajal Rowan siit mööda ei satu, et tema käest vett küsida. Nõustusin. Aga kui kiiresti sai see väike purgike tühjaks ... Tundsin, et võin nüüd terve päeva edasi rabada ... Jalutasime auto juurest tagasi viinapuude vahele. Toetasin tagumiku korraks maha ja seda saatis mahe karastusjoogi krooks. Ja kohe järgnes jälle meeletu janutunne. Nurusin jälle Maanust, et läheks võtaks ikka ja teeks sellele teisele ka otsa peale. Maanus nõudis, et prooviks ikka kuidagi edasi ... Vähemalt kaks rida. Nõustusin. Mütsi vahelt nirises ninale soolane higitilk. Austraalia päike on võimas. Pingutasime need read lõpuni, et siis saada jälle väike tira jahedat koolat. Aga sellest polnud midagi kasu. Nagu oleks vett kuumale kerisele visanud. Väike suss ja suu oli jälle kuiv. Tagasi tööle. Tegime veel paar rida. Minule hakkas see vedelikukaotus mõjuma. No ei jaksanud enam. Viu-viu. Mõtlesin, et see on viimane rida ja siis lähen Rowanit otsima. Aga õnneks poole rea pealt saabus Rowan. Can you please give us some water ... Rowan hakkas naerma kui kuulis, et olime vee koju unustanud sellise ilmaga niny loomulikult kiirustas meile vett tooma. Mahe liiter mahtus koheselt makku. Mmmmmmõnus ... Elame veel ... Ja elasimegi päeva üle. Lõunaks saime valmis ja sõitsime rõõmsal meelel kodu poole, mõlemal taskus 120 dollarit.
Pühapäevane päev Rowani juures oli juba oluliselt lihtsam. Esiteks oli ilma sarnane sellega, millega ilmataat Stanthorpe'i tavaliselt kostitab. Pilvine, jahe, tiba vihmane ... Kuidagi kodune :-) Teiseks olime varustatud joogiveega. Ja kolmandaks ... Jalad ei olnud veel eilsest valutama hakanud ... Seda rõõmu saime tunda alles õhtupoole. Tööks ka selline kerge vahepala. Noored viinapuude istikut vajasid sirgeks kasvamiseks õige kõrguseni välist abi. Meie ülesanne oli neile selline plastikkarp ümber vorpida, mis siis pidi olema võrsetele toeks ja kaitseks jäneste ja lammaste vastu. Lihtne. Peale seda aitasime kanaaiale võrkkatust ehitada. Ei ... Kanad ei pidanud siin lendama. Kanu tuli kaitsta metskasside vastu, kellele kõrge võrkaed ei pidanud olema mingiks takistuseks. Ise pole neid elukaid näinud, kuid pidid olema veidi pikema koonuga kui kodukassid ning nende enda suurus ei pidanud väga suurem olema. Easy money ... Lõunast koju 110 dollarit rikkamana.
Edasi ootas meid suur esmaspäev ... Algas õige töönädal. Kella kuueks jõudsime Amiens'i lähedale farmi, mis Stanthorpe'st asus ligi paarikümne kilomeetri kaugusel. Farm on perekon Quirk'ide käes olnud juba ligi 130 aastat. Seega polnud midagi imestada, et tänavgi sama nimega - Quirk Road. Jõudsime esimestena kohale. Parkisime auto laohoone juurde. Sealt edasi laiusid väljade kaupa põllud täidetud brookoli- ja salatitaimedega. Ega me teadnud üldse, mis ees ootamas on. Lõpuks saabusid ka kõik ülejäänud. Täitsime ajatabelid oma andmetega ning lasime "ajamasinast" läbi. Nii see päevake algas. Kohale sadas peotäis korealasi, üks briti poiss ja paar kohalikku. Varem olnud kargasid UTE'i kasti (UTE - kastiga maastur) nint nende järel ka meie. Kurat kui raske oli oma jalga üle kasti serva tõsta. Lihased olid töisest nädalavahetusest põrgulikult valusad. Aga kasti ma sain ja salatipõllul sain kuidagi sealt ka välja. Aga jalgadele maandumine oli nii valus, et korraks mõtlesin, et järgmine kord maandun käte või kaela peale, sest need jalad olid kui süldid, keeldudes valu tõttu lihaseid pingutamast :-) No tuleb alles päev.
Salat õigemini jääsalat ootas noppimist. Need on nagu kapsapead, mis meil jalalt maha lõigata ja kasti panna tuli. Korjamine käis selliselt, et iga mees pidi võtma kolme rida. Üle ridade ulatus masinalint, mille küljes iga korjaja kastialus. Meie pidime maast lõikama salatipea, vajadusel selle puhastama koledamatest välimistest lehtedest ... Aga ära võis võtta vaid minimaalselt neid lehti, vastasel korral jäi vaid kõva pea ning see ei ole enam kaubandusliku välimusega ning tuleb ära visata. Kui pea oli sobilik, tuli see kasti panna. Kui kast täis, siis tuli see lindile upitada, kust see siis traktorikärule jooksis ja kus see alusele laoti. Nagu eelnevalt mainitud, nõuti kaubandusliku välimusega salatipäid meie käest. Farmeril, kes aegajalt meie tööd üle vaatama tuli, oli alati kobiseda kui sa olid sunnitud liiga palju kapsaid (mulle meeldib neid salatipäid kapsasteks kutsuda) olid ära visanud. Tema jaoks tähendas see ära visatud raha ... Saan aru, aga ühel päeval oli seda viisakalt öeldes mittesobilikku kapsast nii palju ja samavõrra palju ka selle farmeri mölinat, et olin valmis talle näkku ütlema, et sa lammas ei oska korralikku kapsast kasvatada ... Ega ma McIver pole, et sitast saia oskaksin teha. Aga kuna ta minuga isiklikult sel teemal vestlema ei tulnud ... Siis jäingi ainult oleks-meheks :-) Tuhat kükki päevas asendus tuhande kummardusega. Märjaks kastetud või lihtsalt kastemärjad salatipead kastsid ka su enda esimese viie minutiga läbimärjaks ... Uskuge, see ei ole hea tunne, sest siin ei ole sooja ilma ... Siin on jahe ja tuuline ... Külm ... Ja nüüd siis ka märg. Esimestel päevadel kandsin tavalisi töösaapaid ja maanus tenniseid. Peale esimest päeva asendusid need meie jalas kummikutega. Kuid neist polnud absoluutselt kasu, sest salati pealt voolas vesi pükste peale, kust omakorda otse kummikusse ... Ja need olid servini vett täis. Pausi ajal lihtsalt võtsid kummiku jalast ja kallasid vee välja. Jõudsime järeldusele, et kuivalt on seda tööd võimalik teha vaid korralike kilepükstega. Inveteerisime vihmaülikonda ja kaitstud olimegi ... Ja järgmisel päeval paistis päike ... Ja kilepüksid olid jalas ... Hea, et tibusid ei ole :-) Nüüd teame, et kui just vihma ei saja, siis smoko'ks (esimene 15 minutiline paus kell 9) tuleb nendest loobuda. Hetkel jäi küll mulle endale arusaamatuks, miks nii detailseilt teile seda kirjeldada vaja on ... Ei ole ju teist profesionaalseid salatikorjajaid saamas ... Kui on, siis soovitan julgelt ümber mõelda ;-)
Igatahes moodustab see neetud salatikorjamine siin pool meie tööpäevast. Teine pool kuulub üldjuhul brookolile. Kui salati päevane kogus on ära korjatud, ootab meid taas teekond autokastis brokoliväljadele. Peale rasket salatikorjamist on brookolikorjamine kui meeldiv jalutuskäik. Lihtsalt jalutame reas põllul ja lõigume brookolipäid. Puhastad üleliigsetest lehtedest ja viskad lindile. Isegi ei pea kummardama nii sügavalt kui salati puhul. Aga igal juhul on mõlema töö puhul tempo määrajaks traktorijuht.
Ülejäänud juhtudel on meie tegevuseks siin farmis rohimine. Rohimine on küll oluline, kuid meid rakendatakse siin selleks, et oma tunnid täis saaksime. Kui poleks rohimist, siis tõenäoliselt saaksime töötada vaid kuni neli päeva ja see oleks ikka maruvähe. Eieiei ... Mul pole midagi vähese töö vastu, kuid kahjuks sõltub töötundidest ka meie palk. Saame palka tunnitariifi alusel, mis on 19.65 dollarit bruto. Naljakas mõelda, et keegi rohimise eest sellist palka maksab, aga see on ju Austraalia.
Igatahes farmipäevad tiksuvad ja ... Mul on ausalt juba nendest farmidest kopp ees :-D No ei oska tuimalt teha üht ja sama ... Ei mingit arengut. Juba hakkavad mõtted muude tegevuste peale liikuma ... Ei taha veel linna tagasi, kuid vahelduse mõttes peaks hakkama midagi muud kaaluma. Ärge mõelge, et juba tüdimus peale esimest nädalat ... Tegelikult on hetkel juba 19. veebruar ja käimas 5. töönädal ... Ja see kuradi ilm on siin ka külm ja märg. Igatsen seda palavat, mis saatis meid terve Orange'i ajajärgu ja mis valitses siin meie esimesel tööpäeval ... Ei teagi mis järgmiseks, kuid peas kumab Darwin ja pärlilaev ... Vaatame kuhu me lõpuks välja jõuame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar