Värskelt saabununa oma uude kodulinnakesse parkisime end Red Rooster'i kiirsöögi restorani juurde. Võtsime googlemapsi lahti ja viskasime kohale kiire pilgu peale. Plaanis oli siia jõuda juba hommikuks, kuid paraku aeg magades ei peatu (meie tankla ootepaus ja 5 tundi und autos) ning jõudsime kohale alles pealelõunaks. Nüüd oli vaja kibekiirelt tegutsema hakata. Esmajärjekorras plaanisime end registreerida kohalikus tööbüroos ning seejärel leida elamine. Tegutsesime.
Ülioptimistlikult astusime tööbüroosse sisse. Kuna Oranges olime juba ühes käinud, siis teadsime, mis ees ootab. Tädi annab meile ankeedi, mille me täirame oma andmetega ning siis tädi ütleb, kuhu me järgmisel päeval tööle läheme. Lihtne. Ja peaaegu just nii läkski. Ankeet täidetud ulatasime selle tädi Sue'le. Edasine aga polnud hoopiski mitte selline, nagu me lootsime. Sue ütles, et tore on, aga hetkel pole tööd anda ning ta paneb meid järjekorda. No kui pole praegu, siis pole ... Natuke väsinud ka sõidust, et hea meelega puhkaks paar päeva enne kui tööle hakkaksime, kuigi rahakott sellega kuidagi päri polnud. No kui täna on teisipäev 15. veebruar, siis ehk neljapäevaks saab midagi. Sue naeratas nukralt ja ütles, et ta pani meid järjekorda ja kui on midagi, siis annab meile sms-ga teada. Hmm ... Kui pikk see järjekord siis on ... Nii mõmisesin endamisi, kuid juba saime seljatagant vastuse: Hetkel on järjekorras kuskil 250 kuni 300 inimest. MIDA?!? Vaatasime Maanusega üksteisele otsa, mõlemad näost kaamed. Krt, panime oma viimase raha mängu, et siia jõuda ja juba on siin 300 meiesarnast jalus. Tõmbasime kolm korda hinge ja püüdsime Sue käest teada saada kui kiirelt me võiksime tööd saada. Tekkis kergelt loll tunne, kuidagi nii kindel tundus mulle varem siiatulek. Nüüd siis nii. Ainus, mida Sue käest kuulsime, oli see, et kui meie jaoks midagi tekib, siis annab ta sellest teada ... Jajah, teame, sms-ga.
Õnneks oli mu eesti arvele tekkinud ootamatult 300 euri ja saada oli veel Orangest paarsada, mistõttu arutlesime, et võtame selle aja ootamiseks, sest Adise sõnul ei pidanud eestlastel ja veel oma transpordiga eestlastel eriti raske siin tööd saada ning järjekorras olevate inimeste koguarv pole siin määrav. Adis arvas, et läheb nädal kuni kaks. Loodame.
Vahepeal räägiks kuidas võib ootamatult leida oma arvelt 300 euri. Nimelt kiireim ja lihtsaim viis oma eesti arvel oleva raha transportimiseks austraalia arvele on selline, et võtad oma eesti kaardiga raha välja kohalikust automaadist ja laed paned sealt samast automaadist kohe ka oma kohalikule arvele. Lihtne. Olgu, see pole soodsaim variant, kuid asjatoimetuse kiirus ja lihtsus on geniaalsed ... Ise mõtlesin välja :-) Seda plaani veel Oranges teostades püüdsin oma SEB pangakaardiga eesti arvel olevat raha välja võtta. Automaat sülitas mu kaardi peale rahasoovi välja ning ekraanile tuli tekst, et aparaat erroris ja edasi ei tegutse. Hoolimata sellest, et automaat mulle raha ei eraldanud, olid mul kahtlused, et minu eesti arvelt nad ikka raha maha kandsid. See on ju Austraalia ... Kunagi ei saa milleski kindel olla. Kontrollisin läbi telefoni oma SEB pangakontot ja äraütlemata mitteüllatunult said mu kahtlused kinnitust ... 300 euri ulatuses vahendeid olid reserveeritud. Lisaks olid maha arvestanud ka sularaha väljavõtmise tasu. Astusin kohe CommonWealth'i pangakontorist sisse ja küsisin, et kus kurat on mu raha. Näitasin oma SEB netipangast, et raha on maha läinud ja ütlesin, et kätte pole midagi saanud. Sebisid ja jooksid seal peale seda ringi ja arutasid omavahel. Pidin minema automaadi juurde näitama, et millist kasutasin ja kuidas jne. Lõpuks öeldi, et teevad automaadi õhtul lahti ja vaatavad, äkki on seal minu raha sees. Igatahes võtsid nad mu kontaktandmed ja lubasid homme hommikul teada anda. Astusin pangakontorist välja käed taskus rusikas. Homme, homme ... Selle aja peale võin ma juba nälga surnud olla. Lootusetu. Helistasin SEB panka ... Pole odav helistada Eestisse, kuid tundus parem variant kui nende kohalike geeniuste peale lootma jäämine. Teisel pool vastas Siiri või Maire või keegi ning küsis, kuidas mind aidata saab. Palusin neil olla nii kenad ja mu raha tagasi panna, kuna automaat ei andud raha välja. Uskumatult optimistlik olin ja arvasin, et kui nad kuulevad, et olen üksi keset Austraaliat ja kohe-kohe nälga suremas, siis kuidagi tühistavad selle broneeringu ning saame selle asja omavahel nende lollakate austraallasteta aetud. Kuid jäägem realistideks, milline pank tühistaks suvalise telefonikõne peale broneeringu sularaha võljavõtmise eest, mis sest, et sa ütled, et sa pole raha saanud. Õeldi, et tule kontorist läbi ja kirjuta avaldus ... Siis peale seda saad oma raha tagasi ... Võib aega võtta kuni kaks kuud. Küsisin seepeale, et kas te ei arva, et vahemaa on natuke liiga pikk läbitulemiseks, mille peale vastas too Siiri või Maire või keegi, et loomulikult saate selle internetis teha ... No shit ?!? ... :-) Ütlesin, et ootan kohaliku panga vastuse ära ja siis vaatan, kas on vaja avaldust teha või mitte. Lõpetasime kõne ja mulle sooviti head reisi. Tundsin end nagu teeröövlite poolt lagedaks tehtud vennike, kellele röövlid irvitades veel head reisi soovivad. S*tta kah. Läksin koju ja jäin CommonWealth'i pangast uudiseid ootama. Ja õhtul saabusid esimesed uudised telefoni vahendusel pangast. Mul süda sees värises ... 300 väga vajalikku raha ikkagi. Me vaatasime automaadi läbi ja teie raha me sealt ei leidnud. Ma ei osanud midagi öelda ... Kas minu raha on kuidagi eraldi tähistatud ... Äkki on isegi minu nimi peal ... No ma ei tea ... Aga tuli välja, et jutt käib valest automaadist. Minu kasutatid automaat asus selle kõrval ja seda pole veel vaadatud. Kergendusohe. Jäin uuesti ootele. Järgmisel hommikul helistati uuesti ja öeldi, et minu raha leiti automaadist. Tahtisn küsida, et kas siis oli kortsus ka seal hammasrataste vahel või on need rahatähed mingi muu toreda seikluse läbi teinud, aga kuidagi kahtlaselt napisõnalised oldi sellega. Öeldi vaid, et tulge järele. Palusin see raha mu aussi arvele tõsta ja seda ka tehti. Mõned päevad hiljem oma eesti kontot kontrollides selgus, et ka nemad on broneeringu sellelt 300 eurolt tühistanud ja nüüd oli see raha taas mu arvel. Oi pärgel, millist rõõmu see mulle valmistas. Ma ei teagi nüüd kumb vea tegi ja mulle üleliigse raha kandis. Olen enam kui kindel, et ühel päeval nad tulevad taas ja nõuavad mult selle välja, kuid senikaua ... Hehee, 300 kui maast leitud :-) ... SEB sularaha väljavõtmistasu oli ikkagi võtnud ... Kuid praegu las see veel olla ... Kui tulevad oma 300 euri tagasi nõudma, siis ähvardan mina neid selle 2 euri tagasinõudega, ehk võtab see neil tuure maha ;-)
Tagasi Stanthorpe'i. Kuna tööga väga hästi ei läinud, siis elamisega pidime küll asjad korda saama. Ma lihtsalt ei viitsi enam kuskil telgis elada. Tööbüroos soovitati meile üht kuulutust. Asukoht on linnast 5 kilti väljas, kuid pidi olema selline nn sharehouse, ehk siis nn jagatav majake. Hind $110 nädalas näo pealt ja lisaks pidi sinna sisse kolima üks eesti paar. See viimane polnud meie jaoks eriti oluline, kuid hind tundus päris tore. Meenutan, et Sydneys maksime rõvedas päkkeris pea paarsada dollarit näo pealt nädalas, Manly's $250 ning Oranges spartalikes tingimustes telkides $45. Helistasime omanikule ... Olime üksteisest paarisaja meetri kaugusel. Tädi tahtis meid enne üle vaadata. Saime kokku, ajasime natuke juttu ning sõitsime tema maasturi järel elukohta üle vaatama. Teest eemal, küüni kõrval puude all väikese katusealusega elamuke. Jube rahulik ja vaikne koht. Välisukse ees katusealune laua ja pinkidega ning nurgas grill. Astusime uksest sisse. Nii puhas ja korralik. Avatud köögiga elutuba, kaks kahekohalist magamistuba, wc ja duširuum ning pesumasina ruum. Elutoas on pisike kaminanurk, mis andis märku, et siin kandis läheb talveks külmaks. Kuna see ületas meie seniseid eluasemeid peajagu, siis ei hakanud pikalt mõtlema, vaid võtsime ära.
Nonii ... 2-st 1 ... Jäi veel ainult kõigest töö leidmine :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar