Katherine ... Tee tööd, siis tuleb ka päikesepiste

Kahe kuu jooksul, mis ma olen siin Katherine'is töötanud, on minu tööülesanded olnud nii paganama erinevad, et kirjeldada kõike lihtsalt ei jõua. Olen selle aja jooksul hooldanud haljasalasid, niitnud muru, püganud hekke, kärpinud puid, mürgitanud umbrohtu, paigaldanud ja parandanud haljasalade kastmissüsteeme, valanud betoonist kõnniteid ja äärekive, ehitanud aedasid ja basseine, kokku monteerinud veemahuteid ja majapidamiste kõrvalhooneid. Kõlab nagu hunt Kriimsilma üheksa ametit, aga see selle asja juures kõige meeldivam oligi. Ei mingit tüdimust tööst, kuna üle päeva tegelesid jälle millegi uuega. Täiesti vastupidine olukord võrreldes Stanthorpe'is veedetud ajale, kus tööpäevad möödusid üksluiselt salati- ja brookolipäid tuimalt lõigates. Juba esimeste nädalate järel olin töö põhjal kaalumas siia pikemaks ajaks jäämist. Ka ülemus tundus olevat minuga väga rahul, sest aina uuris, et kas ma ei tahaks siia püsivalt jääda. Andku ma ainult talle vastus ning tema hakkab ajama minu sponsorviisat. Andsin talle kiiruga oma põhimõttelise nõusoleku, kuid palusin asjaga kohe mitte tegelema hakata. Ütlesin, et ootaks novembri alguseni, mil mu praegune viisa lõppemas oleks, siis hakkaks sellega tegutsema. Hoolimata meeldivast tööst jäi mind see eluke siin veidi häirima. Aga täna jääks oma jutuga veel töiste tegemiste juurde.

Austraalias ringi sõites võite veenduda, et veemahuti ja shed on iga maa-majapidamise kohustuslikud elemendid. Ah, mis see shed on? Siinmail kutsutakse kõiki kõrvalhooneid selle nimega, olgu ta siis kasutusel garaažina, kuurina, laona või tont teab veel millena. Sarnaselt neid ehitatakse ja ühtmoodi rõvedad plekist kuudid näevad nad välja kõik. Puitkonstruktsioone ei kasutata siin termiitide tõttu üldse ning ka betooni näeb siin üliharva sellisel kujul. Kõik tehakse terasest ja kaetakse teras-profiilplekiga ... ka suur osa elumajadest. Üleüldse kui kuulus Sydney ooperimaja, mõningad vanad mastaapsed kivihooned ja pilvelõhkujad välja arvata, siis minu hinnangul on Austraalia arhitektuur väga kole. Kõik tundub neil olevat nii ligadi-logadi, et meie poolt paljukirutud Eesti nii buumi- kui ka masuaegsed ehitised tunduvad tõeliste kvaliteedietalonidena. Kõige hullemini häiribki mind isiklikult see suhtumine, et maja eesmärk siin on vaid päikese ja vihma eest varju pakkuda. Põhimõtteliselt tähendab see siin seda, et peaasi, et katus läbi ei lase vett. See millised on seinad, aknad ja uksed, see on kõigil ükskõik. Ja keegi ei nurise ka kui tuul läbi nende papist majade puhub ja tänavamüra tuppa kostub, nagu mingeid seinu aja avatäiteid polekski. Ise põhjendavad nad hoonete isoleerimatust sellega, et siin on soe. Aga siin ju ei ole soe ... siin on räigelt palav. Korralik maja korralike akende ja ustega tagaks ka selle, et toas püsiks mõnus jahedus oluliselt kauem ning konditsioneer ei peaks undama kogu aeg ja lisaks oleks toas meeldiv vaikus. lihtsalt suled ukse ja saad kodus mõnusasti oma mahedaid mõtteid mõelda, ilma et kogu naabruskond oma käraga sul külas oleks ... ja seda kära on palju, sest igas majapidamises tundub olevat vähemalt 2-3 koera kui mitte rohkem ja nad kõik armastavad ööpäev läbi haukuda ... stopppp ... läheks nüüd tagasi teemasse.

Tahtsin jõuda selleni, et nende shed'ide ja veemahutite kokkupanek on need, mis mulle oma tööülesannetest enim meeldivad. Lihtsalt maru on vaadata, kuidas paari päevaga nii suure asja kokku saab. Õigem ongi öelda selle töö kohta monteerimine, mitte ehitamine, sest jupid tulevad tehasest ning meile jäi neil puhkudel vaid põhja ettevalmistamine, seejärel natuke profiilplekki mõõtu lõigata ja siis poltide ja kruvidega asi kokku panna. Sama lugu ka veemahutitega. Suured plekiplaadid poltidega omavahel kokku, suur plastikust veekott sisse ja siis katus peale. Kõlab maru lihtsalt, kuid ometi ei ole see nii.

Pole tähtis, kui rasket või kerget tööd sa siin teed kui sa teed seda väljas lauspäikeses. Ka töökuulutuses oli pererahvas selle ära märkinud, et inimene, keda nad otsivad, peab omama kogemust töötamaks selles kliimas siin. Mina ütlesin, et mul see kogemus täitsa olemas. Ma küll ei valetanud neile, aga see tõde ei olnud ka päris tõsi. Jah ma olen teinud tööd kaks kuud siin laeval, kuid seda ei anna absoluutselt võrrelda siinse sisemaa kõrbekuumusega. Paar kuud tagasi Augusti alguses siia saabudes oli päevane maksimaalne 35 kraadi, kuid seda leevendas öine jahedus, mida jätkus kuni kella 10-ni hommikul. Ühel hommikul kella kuue aeg oli ainult seitse kraadi sooja. Öösel oli raskusi magamisega, sest lihtsalt nii pagana külm oli siin sarast majas magada. Aga praegu ma sellest ainult unistakski, sest päevased temperatuurid tõusevad üle 40 soojakraadi ning ka südaöösel võib vabalt 30 kraadi sooja olla. Hommikul kella kuueks on aga temperatuur taas langenud nii palju, et tunneb end taas peaaegu inimesena ... siis on 25 kraadi sooja. Aga see läheb kohe mööda kui päike taas tõuseb. Ja juba kell 9 taob päike taas lagipähe.

Kogu selle 40 kraadise sooja juures tuleb veel kanda jalas saapaid ja pika säärega tööpükse, seljas pikkade varrukatega pluusi ja peas mütsi. Alguses kandsin mõnusat õhku läbilaskvat polestrist töösörki, kuid see pagan läks relaka sädemetest seljas põlema ning peale seda olen pidanud kandma tihkemat puuvillasest riidest särki, mis peaks nagu olema vähe parem, kuid pead ei saa anda, sest ma suutsin samast materjalist tööpüksid ka jalas põlema panna ... kuidas-kuidas? ... lihtsalt ei tohi mulle relakat kätte anda :-)

Jah, higistatud saab siin liitrite kaupa. Ühel päeval sai ära joodud 6 liitrit vett, pool liitrit Pepsit ja 2 liitrit apesinimahla ja liiter piima ... ja siis enne magamaminekut tekkis isegi lõpuks mõte, et võiks peldikus väheke vett lasta. Jõhker. Samas võid sa igal jumala hetkel visata tööriistad käest ja teha joogipausi ... isegi kui sa seda tegelikult ei vaja ... keegi ei vaata sellele halvasti. Kuulu järgi pidi isegi kriminaalkorras karistatav olema see, kui su ukse taha tuleb keegi vett küsima ja sa keeldud talle vett andmast.Siin ei pea paika ka vist see teooria, et inimene suudab 3 päeva ilma veeta elada :-) Aga mine sa võta kinni. Igatahes olen ma selle ilmaga vaikselt harjunud. Mitte sugugi selles mõttes, et tunnen end mõnusasti ja hästi, vaid lihtsalt selles mõttes, et ikka veel elan ja töötan ... higistamine ja haisemine ongi siin loomulik :-)

Peagi peaks aga suur kuumus läbi saama ja temperatuur peaks taas sinna 32 kuni 35 kraadi peale kukkuma. Sest saabub suvi, millega koos vihmahooaeg. Kõlaks ju nagu paremini, aga tegelikult see nii ei ole. Läheb vastikult niiskeks ja higistad veelgi rohkem. Aga seda ma olen juba tunda saanud, sest üllatuseks on meie siia kanti saabumisest juba nii palju aega möödas, et oli eelmise vihmaperioodi lõpp. Aga jään ootama. Tuleb ainult loota, et vihmaperioodid üleujutusi kaasa ei too, sest siis võib vist krokodille tänaval kohata ... nagu olevat juhtunud aastal 1998.

Tööga seoses on ainus asi hingel see, et ülemus ei suuda mulle tagada piisavalt töötunde ning iga kord kui jälle auk nädalas, hakkab ta mulle rääkima kuidas kohe-kohe hakkab vihma sadama ja siis läheb tööks nii et tapab, pole mahti hinge tõmmata ja teenitud raha polevat kuskile panna. Mulle küll meeldivad muinasjutud, aga ... ma olen neid oma elus juba piisavalt palju kuulnud. Ehk olekski tore kui see sunniks mind edasi liikuma ... aga kuhu?!?