Olen aeg-ajalt ka kohalikus pubis jalgpalli vaatamas käinud ja mõnigi kord on sinna samal ajal mõni itaallane ära eksinud, kellegi siis koos mängu vaatame ja selle üle arutame. Kohalikud vaatavad seal samal ajal kohalikku jalgpalli, mis rohkem meenutab ragbit kui jalgpalli meie arusaama kohaselt. Meie televiisori poole saadetakse silmanurgast vaid põlglike pilke.
Ka olen paar nädalavahetust sisutanud Darwin'is käiguga. See on alati maru. Tore näha taas vanu sõpru ja kohata uusi. Pagan, kuidas ma ikka seda linnakest taga igatsen. Ma võiksin seal veeta kogu oma vaba aja, kuid kahjuks läheks see meelelahutus maru kulukaks, mistõttu ma seda endale rohkem kui korra kuus lubada ei saagi.
Seega ei olnudki midagi rohkem teha kui metsa minna. Austraalias on meeletult palju igasuguseid rahvusparke, kuhu oleks võinud kolama minna, seda eriti siin Darwin'is, mille külje alla jäävad kuulsad Kakadu ja Litchfield rahvuspargid, kuid ometi ei olnud ma ühessegi neist veel jõudnud. Kui ma sakslastega siin Katherine's paar kuud tagasi peatusin, siis käis meil see mõte läbi, et läheme külastame Katherine'i külje all asuvat Nitmiluk'i rahvusparki ja tema kuulsat Katherine Gorge'i, kuid ainult jutuks see jäigi. Seda enam tuli mul nüüd siis end kätte võtta ja minna siis ise ... ei saanud ju nüüd sakslasi laiskuses süüdistada. Seega ühel pühapäevasel pärastlõunal hüppasin autosse ja võtsin selle sõidu ette. 30 kilomeetrit ja olin kohal. Parklast midagi erilist ei paistnud, kuid ei lasknud end sellest petta ja suundusin kõige lühemale matkarajale. Ehk annab see 2 kilomeetrit mulle sellest kohast mingi aimduse. Ja selle ta andis. Kuna mul olid jalas vaid plätud ja ei tilkagi vett kaasas, siis ei hakanud ma pikalt ringi vaatama, vaid seadsin tagasi kodu poole, et järgmisel korral võtta ette pikem jalutuskäik.
Pakkisin järgmiseks vabaks päevaks endale kaasa 3 liitrit vett ja söögi ning sõitsin taas tuttavat teed pidi Katherine Gorge'i poole. Tegelikult olin kodus natuke uurimustööd ka teinud, et milline rada valida. Valikus oli erineva pikkusega matkaradasid. Aga kogu see matkaradade süsteem oli nii lollisti ülesse ehitatud, et kõikide vaatamisväärsuste nägemiseks oleks pidanud peale igat rada jälle tulema algusesse tagasi ja siis oleks saanud teisele rajale. Jabur. Oleksin võinud ju ise mööda jõekallast seigelda, aga need paganama krokodillide sildid ja teele jäävad kuristikud hirmutasid mu ära, mistõttu valisin siis endale meelepärasema sihtpunktiga raja. Valikul aitas õnneks see, et kaunid kosed, mis olid teiste radade sihtpunktiks, olid kuival aastaajal veeta ja pelgalt mingi aborigeeni poolt kaljule tehtud pläkerdiste pärast ei hakanud ma ka neid valima. Jäi vaid kaks valikut. Ühe distants koos koduteega oli 25 km ja teise oma 35km ... seega polnud ka mingit küsimust, loomulikult lühem teekond :-)
Plaanisin küll, et ärkan väga vara, et kell kuus hommikul matkarajal olla, kuid olgem ausad ... põhimõtteliselt oli vaba päev ja ikka väga ei püüdnud ka. Lõpuks olin vist kella 11-ks valmis ... kott oli seljas ja päikesekreem ... krt, unustasin päikesekreemi maha. Peale lühikest arutelu iseendaga olin veendunud, et olen küllalt pruun juba ning päike ei tohiks enam väga liiga teha. Ja hakkasin astuma. Alustama pidin taas sellest kahekilomeetrisest ringist, sest ülejäänud rajad hargnesid selle keskpaigast. Nagu mainisin, oli see kaks kilomeetrit, õigemini selle esimesed 500 meetrit päris kaunis. See andis motivatsiooni ja rõõmsa tuju teele kaasa. Tatsasin aga vaikselt edasi.
Peale tundi kõndimist oli päikene jõudnud oma haripunkti ja mind ümbritsev kivine, päikese poolt kuumaks köetud maa pani mind tundma end kui oleksin ma kuumale kerisele sattunud. Peale esimest kilomeetrit polnud rohkem ka nagu midagi vaadata ja nautida, mistõttu muutus kaunis matk peagi lihtsalt mõttetuks tammumiseks. Pahurdasin endamisi, et kui lõpppunktis ka midagi erilist pole, siis on see viimane kord. Ja need pagana kärbsed, kes ümber pea tiirlesid, ajasid mu vaikselt hulluks. Võtsin särgi ära ja vehkisin peale igat kümmet sammu ümber pea, et neid elukaid eemale peletada. Muigasin kui tobe võiks see kõrvaltvaatajale paista ... kõnnib hull mööda metsa ja joriseb imelikus keeles ja vehib iga natukese aja tagant. Aga ei mingeid kõrvaltvaatajaid. Tee peal polnud ainsatki hingelist. Ainult mina uhkes üksinduses ja mõni känguruu ... Neid paganama kärbseid ma ei arvesta, sest neil sigudikel pole hinge, seepärast nad nii hullusti minu hinge kallal olidki.
Peale kümnendat kilomeetrit oli silt, mille kohaselt oleksin pidanud kahe ja poole kilomeetri pärast vast kohal olema. Lisaks olid sinna kirjutatud, et viimane rajalõik on väga raske ning üle kaljude ja küngaste ronides tuleb ettevaatlik olla lahtiste kividega ja selle läbimiseks on vajalik üle keskmise treenitus. Muhelesin endale nalja teha, et mis ma ma nüüd siis tegema pean, nagu ei mäletagi millal viimati trenni sai tehtud, keeran otsa ringi ja lähen tagasi väi ... Tol hetkel tundus see isegi naljakas ... praegu tundus küll jube mage. Aga komberdasin edasi. Kõht oli tühi ja üle poole veest oli ka juba otsas. Kaua veel. See viimane kaks ja pool kilomeetrit olidki kuramuse rasked. Kogu aeg tuli kuskil kiviste kyngaste otsa turnida ja siis j2lle alla tagasi. Palav. Oi kuidas oleks tahtnud selle paganama päikese korraks välja lülitada. Kuid siis ümbrus muutus järjest künklikumaks ja mul oli tunne, et olen kohale jõudmas. Ei pidanud oma sisetundes pettuma, sest peagi avanes mulle imeline vaade kaljude vahel asuvale jõesängile. Eestis sa sellist asja ei näe. Maru äge.
Kaljuservapidi alla ma kohe turnuma ei hakanud, vaid võtsin nõuks enne natuke kõhtu kinnitada, mis väga heledaks oli muutunud. Vaatasin oma toidukarpi ja see tundus kuidagi maru väike. Taas ei pidanud ma oma sisetundes pettuma, sest kõht jäigi tühjaks ja ka teine suur veepudel oli poole peal. Ainult veerand mu veevarust oligi alles. Nujah ... paistab, et läheb raskeks. Väga ei muretsenud, sest teepeal oli kahes kohas veemahutid, kust sai vajadusel joogipudeleid täita, kuid minu vesi oli mõnus ja külm ning see solk, mis sealt sai oli kuum. Tuli meelde üks filmilõik, kus öeldi, et tõelise janu korral oled võimeline auto radiaatori veest ka unistama. Järelikult polnud ma veel janus, sest mõte sellest kuumast veest nendes mahutites ajas mul lihtsalt südame pahaks.
Peale pausi seadsin end mööda kaljuserva alla. Mine metsa kuidas ma jumaldan selliseid turnimisi. Lõpuks jõudsin alla jõesängi. Nii ilus oli see kõik seal. Ma pole kunagi sellises maastikus viibinud ja lihtsalt jalutasin kael õieli ringi. Tegin mõned pildid ja nautisin üksiolemist.
Õnneks sattusin ma kella vaatama. Arvestades siiatulekuks kulunud aega, oli mul viimane aeg hakata end tagasiteele sättima, et jõuda enne pimedat autoni. Aga nii vastik tundus see tagasimineku mõte ... liiga palav. Ja jalad olid ka pagana kivide otsas turnimist täitsa läbi omadega. Oleks rohkem vett kaasas ja süüa, siis oleksin vist sinna samma liivasele kohale magama visanud ja hommikut oodanud. Poleks arvanudki, et see lühike maa mu nii hingetuks võtab. Aga mis seal ikka. Ronisin aga mööda järsakut üles kaljuservale tagasi ning võtsin ohates suuna tagasi.
Taas tuli läbida esmalt see raja raskem osa, mis tundus seekord üllatuslikult kerge ja lühike. Midagi oli ikka sellest söögist ikka kasu ka. Selle raske osaga sai otsa ka minu vesi. Teadsin, et esimene vee mahuti peaks tulema poole tunni kuni tunni aja jooksul, mistõttu ma väga ei muretsenud. Ma isegi lootsin, et saan ilma veeta lõpuni, sest mõte kuumast joogiveest ajas mu veel ikka öökima. Poole tunni pärast ma enam niimoodi ei mõelnud. Pagan kuidas see päike ikka kütab. Kõndimine muutus jube tüütuks ja igavaks. Püüdsin kõvasti ja valesti lauldes oma meelt lahutada ning jõudsin peagi veemahutini. Keerasin kraani lahti ja vesi oli ikka rõvedalt soe. Ega ma ju nii väga ei tahagi juua. Võtsin laulu jälle jorisedes ülesse ja sammusid uhkelt edasi. Poole tunni pärast pidi olema järgmine joogikoht, ehk on seal vesi parem. Aga no ei olnud. Sama rõvedalt soe. Aga teadsin, et tuleb juua. Pingutasin siis ... ja ei. Ma vist suren enne ära kui auto jahutusveest märgasid unenägusid hakkan nägema. Kaks lonksu suutsin juua ja siis lihtsalt hakkasin kiiremini kõndima. Tuli meelde, et parkla lähedal on üks kiosk, mis peaks praeguseks küll kinni olema, kuid seal on ka üks kokakoola joogiautomaat ja mul autos täpselt kaks dollarilist münti. Jepikajee.
Samm lüks lüpus ikka väga raskeks. Enam keset päeva sellist asja ette ei võta. Tuleb ikka vist ikka arvestada nende hoiatussiltidega, mis soovitasid matkata ainult kas varajasel hommikutunnil või õhtul. Olgu, hommikuga panin mööda, aga nüüd on ju õhtu juba käes, võiks juba nagu kergem hakata. Tegelikult vist oligi, aga lihtsalt minu päikeses põlenud nahk andis jubedalt kuuma. Viimane kilomeeter peaaegu läbi. Peas vasardas vaid mõte sellest joogiautomaadist, kust ma saan kohe marukülma jooki. Jüudsin autoni ja krabasin sealt kiiruga kaks mündist ja kiirustasin automaadi juurde. Ja kõik minu unistused purunesid kildudeks. Joogi hind seal automaadis oli 3 dollarit. Isegi vihastada ei jaksanud. Lonkisin murtult autoni. Tagaistmel vedeles poolik kokapudel. Mõtlesin, et see sõbrake peaks nüüd küll soe olema, kuna päev otsa kuumas autos olnud. Proovisin ... ja ei sülitanudki välja ... jube rõve oli, aga läks alla. Veel üks asi oli teha. Saja meetri kaugusel oli ujumiskoht. Jalutasin siis paadisillani, lükkasin tossud jalast ja hüppasin riietega vette ... ma ei mäletagi, millal ma end viimati nii hästi tundsin kui sel hetkel. Jumalik.
Mõnusa rahulolutundega istusin autosse ja sõitsin õhtuhämaruses taas kodu poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar