Planeerimata plaanimajandus

Suure hurraaga ilma igasuguste plaanideta Austraaliasse jõudes sai koheselt selgeks, et elamiseks tuleb kohe tööle asuda, sest kehtib ka siin põhimõte, et kes ei tööta, see ei söö ... on erandeid, aga täpselt nii palju, et kinnitada reeglit. Tööga olid mul tegelikult omad väikesed mõtted ja ootused. Kuna Austraalia valitsus laseb Working Holiday viisat taotleda inimesel, kel vanust kuni 30 eluaastat (kaasaarvatud), siis oli mul viimane hetk sellest võimalusest kinni haarata, et oleks võimalus ka teiseks aastaks siia jääda. Põhimõtteliselt oleks see andnud mulle kaks aastat siin riigis end sisse seada ja püüda lisaks kõigele muule ka tööalaselt end kuidagi asjalikumalt rakendada, mis omakorda oleks andnud mulle soovi korral ka sponsorviisa võimaluse läbi tööandja, mis soodsate asjaolude kokkulangemisel oleks mõne aasta pärast mu Austraalia riigi alaliseks elanikuks. See ei olnud tegelikult plaan, vaid pigem lihtsalt selline uitmõte, sest esmalt soovisin lihtsalt maailma näha ja natuke seigelda. Minu kokkupuude Austraaliaga oli vaid see, mida seriaalist "Kodus ja võõrsil" olin näinud ja sõpradelt, kes siin käinud, kuulnud. Kuna seriaalis tundus elu ilus ja sõprade jutu järgi veel ilusam, siis ei saanud ma neid uitmõtteid mõtlemata jätta.

Seega oli minu ähmane plaan järgmine: Kuu kuni poolteist puhata ja nautida siin suve. Seejärel teha ära oma kohustuslikud farmipäevad, millega tagada omale teise aasta viisa taotlemise õigus. Seejärel oli plaan hakata otsima veidi asjalikumat tööd just samas valdkonnas kui Eestiski tehtud sai. Oleks patt ju oma teadmisi ja kogemusi, mis kogutud on, mitte ära kasutada. Kuna Working Holiday viisatingimused lubavad aasta jooksul, mil viisa kehtib, töötada ühe tööandja juures kuni 6 kuud, siis peale seda oleks juba Austraalia tööelust antud erialal juba piisav pilt ees, et edasi proovida juba ise eraettevõtlusega alustada, mitte küll oma vahenditest, aga siiski. Sellega oleks pidanud esimene aasta sisustatud olema ... lihtne. Aga ei.

Esiteks nagu varasemaltki vingunud olen, siis pole mitte miski läinud nii, nagu oleks võinud minna. Esiteks asendus puhkus esimestel kuudel tööga. Teiseks läks kuu aega raisku farmitööde otsingutega. Kolmandaks tuli farmipäevi teha planeeritud kolme kuu asemel teha oluliselt rohkem, sest kui sa just ei tööta ühe tööandja juures järjest 3 kuud, siis tuleb need vajalikud 88 päeva kokku saada töötatud päevadest ning esmaspäevast reedeni töötades jäävad kõik paganama nädalavahetused välja. Kuna see meie paganama farmitöö oli niivõrd igav, siis üle kahe kuu seda ei suutnud teha. Järgmiseks jättis 1 kuuse augu plaanidesse töö leidmine Darwin'is. Ja juba oli viis kuud läinud. Ja isegi farmipäevi polnud jõudnud tehtud. Järgnes krevetilaeva aeg. See oli võimalus farmipäevi teha ja samas ka suurt raha teenida, et edasi natuke muretumalt ringi vaadata. Kaks kuud merel täitsid nendest kahest eesmärgist vaid ühe ... ja see ei olnud raha. Seega olin jõudnud peale seitset kuud sinnamaani, kus mul olid farmipäevad tehtud. Uskumatult kaua läks sellega. Juuni keskpaigaks oli alles jäänud vaid 5 kuud esimest aastat. Kuna aga farmipäevad kaelast ära olid, võisin anda sisse teise aasta viisa taotluse, millega ma tegelikult sain alles hakkama paar päeva tagasi. Nüüd ootan kannatamatult vastust.

Siis aga juhtus see, mida ma endast ei oodanud. Ma lihtsalt ei teinud kuu aega mitte midagi ja nautisin seda. Jälle 1 kuu jälle kaotatud ... ei, ma ei ole sellega nõus ... võitsin endale ühe kuu. Just endale, mitte kellelegi teisele, ega kellegi teise jaoks või heaks. Kuid pagana immigratsiooniametit see vast ei kõiguta ning selle arvelt viisat ei pikendata, mistõttu pean selle kuu ikkagi maha kandma. Seega oli alles jäänud vaid neli kuud esimese aasta lõpuni. Kuidagi imelik hakkas. Kogu aeg tundus nagu oleks terve maa ja ilm aega teha kõike ... Sama tunne oli alati ka koolis või tööl, kui tuli esitada mingi suurem töö, mille jaoks oli eraldatud kuid aega, kuid lõpuks oli see aeg näppude vahelt kadunud ning töö sai valmis tehtud ikkagi viimasel ööl. Miks me, kurat, niimoodi teeme :-)

Oma idee kohaselt pidin edasi tööle saama sarnasesse ettevõttesse, kus Eestis oma viimased viis aastat töötanud olin. Millegipärast olin arvamusel, et kuna mu töö suhteliselt spetsiifiline oli, siis ei tohiks siin olla raskusi sarnase töö leidmisega, kuid siin läksin esialgu lihtsama vastupanu teed ja satsin meilitsi ettevõtetele meili oma eluulookirjeldusega. Ma teadsin, et siin on meili teel suhtlemine rohkem nagu iseendaga kirjutamine, kuid tegin seda siiski ... et endale Keskerakonna kombel kuskile rist kirja panna - TEHTUD, samas teades, et see on kasutu ning ei vii elu edasi. See lihtsalt sattus sinna aega, kus mul oli kuu aega puhkust ja kõik muu maailm näis nii mitte-väga-tähtis :-) Aga üritasin ennast parandada sellega, et plaanisin Darwin'ist edasi Perth'i liikuda, kuna seal oli just selle firma, mida ma vajasin harukontor. Loomulikult olid nad esindatud ka Sydney's ja Brisbane'is, kuid kuna ma juba Sydney's oli olnud ja Brisbane oli käeulatuses kui Stanthorpe'is olime ning Perth'is töö saamine tundus tõenäolisem, siis tundus see loomulik valik. Aga nagu teada, siis sinnagi ma lõpuks ei jõudnud, kuna vajadus mingigi töö leida tuli varem ette kui ehku peale Perth'i sõitmine. Seetõttu olengi siin Katherine'is. Ja olen siin olnud juba kaks kuud ning jään vähemalt kaheks kuuks veel, kuni teise aasta viisaga selgus majas. Siis proovin uuesti, kuid siis juba mitte Perth'i, vaid idarannikule Brisbane'i ma arvan. Aga ei mingeid plaane, sest plaanid ei tööta siin ... aga eks see ole rohkem laisa inimese jutt :-) ... Pealegi on natuke igatsus Eesti kallal hinge närimas.

Heh ja oh ... Hakkasin kirjutama nii lihtsalt teemal, et mis tööd ma siin hetkel teen, aga sinnani ei j6udnudki :-)