Broome'ist järgmine suurem asustatud punkt pidi olema Port Hedland. Sinna tööstuslinna oli Broome'ist 600 kilomeetrit. Kuidagi piinlikult lühike tundus see vahemaa, et seal oma päev lõpetada, mistõttu seadsin eesmärgiks seal vaid korra aeg maha võtta, sest enne edasiliikumist sealt tuli mul otsustada, kas liikuda edasi rannikuäärset teed mööda või keerata taas sisemaale, et otsemini Perth'i sõita. Jätsin selle otsustamise viimasele hetkele ning hakkasin taas liikuma.
Olles pea sada kilomeetrit läbinud, hakkasid eemalt paistma murepilved. Teeäärsete maastikupõlengute toss lämmatas taevalaotuse. Võtsin seda maru rahulikult, sest teadsin, et Austraalias pannakse ohu korral lihtsalt tee kinni ja siis passi seal päev või kaks või rohkemgi, kuniks oht möödas. Järelikult erilist ohtu polnud. Pealegi nägin kaugel eespool veel ühte masinat sõitmas. Sulgesin aknad ja lisasin kiirust, et sellest hallist alast võimalikult kiiresti läbi saada. Peale pooletunnist sõitu hakkas kauguses ka sinine taevalaotus paistma. Läbi sõites polnudki midagi erilist, sest põlengud olid teest kaugemal ning suits oli teeni jõudes piisavalt kõrgel, et mitte lämmatada minu hingamisteid. Peale sealt läbi sõitmist sattusin vaatama tahavaatepeeglisse ning märkasin, millise omapärase vaatepildi oli see suits põhjustanud. Tagant paistev päike oli suitsuse taeva pruuniks võõbanud.
Kaua seda vaatepilti imetlema ei jäänud, vaid kiirustasin edasi. Jõudsin vaid veerand tundi sõita kui eespool hakkasid paistma hoopis tumedamad pilved. Enam ei paistnud suitupilv sissesõites valge, vaid oli juba tõsiselt hall. See ennustas juba hoopis lähedasemat kogemust maastikupõlengutega ning ma ei pidanudki selles eksima. Sel korral olid lausleekides teeäärsed alad. Minu õnneks koosnes taimestik siin ainult põõsastest ning kõrgest, kuid hõredast rohust, mistõttu jäid ka leegid suhteliselt madalateks. Kuigi aknad olid suletud ja salongiventilaator pandud salongi õhku puhuma, tekkis juba kümneminutilise sõidu järel tunne, et hapnik hakkab otsa saama. Poole tunni pärast tahtsid juba akent avada, et värsket õhku saada, kuigi teadsid, et välisõhk salongiõhust veel hullem on. Õnneks ei tulnud kaua kannatada ning kolmveerand tunniga jäi aktiivne põlenguala selja taha. Järgnes põlenud maa. Kuivanud rohu asemel kattis maapinde hall tuhakiht, mida tuul iiliti ülesse keerutas. Põõsaste põlenud mustad oksad turritased ainult taeva poole. Täielik vaikus, ei ühtegi lindu-looma ... ei ühtegi putukat. Ma tean, et antud põlengut ei anna ligilähedaseltki võrrelda New South Wales'i osariigis hetkel möllavate põlengutega, kuid nukker oli seda kõike näha ikkagi.
Imestasin, et kogu selle aja jooksul ei olnud ühtegi autot vastu tulnud. Põhjuse sain teada kui olin jõudnud järgmise bensiinijaamani (roadhouse), kus esmapilgul keegi loll oli oma džiibi poolele teele parkinud ning teise poole teest oli topitud mingi suur silt. Nende kahe vahelt ma siis läbi manööverdasin. Vaatasin peeglisse ja sildil oli suurelt kirjutatud, et tee on suletud. Enam sõidukeid läbi ei lastud. Keerasin kohe sinna teeäärsesse tanklasse, kus oli seetõttu peatumas oma paarkümmend autot juba. Küsisin kohalikult, et kaua see juba kinni on olnud, mille peale sain vastuseks, et juba paar tundi. Selle kohaselt olin ma vist üks viimaseid, kes sealt üldse läbi sai. Kes teab, kaua ma seal lõksus oleksin muidu olnud, päeva, kaks, kes teab. Hästi läks.
Veel enne kui hakkasin jõudma Port Hedland'i, nägin tee ääres väikest sildikest: 80 Mile Beach. See oli üks väheseid asju, mis mulle kaardilt suurelt silma oli jäänud ning nüüd oleksin selle väikese sildikese pärast peaaegu maha maganud. Keerasin ringi ning otsustasin sisse põigata, et kui keegi küsib, siis saaksin öelda, et olen seal käinud. Esiteks tuli mingist karjaväravast sisse sõita, millele järgnes pea 10 kilomeetrit punast laia kruusateed ja veel paar karjaväravat. Tee lõppes karavanipargi, parkla ja liivavalliga, kuhu taha oli siis see rand peidetud. minu üllatuseks viis parklast tee üle liivavalli randa. Laisa inimese kombel ei hakanud siis ma enam autost välja tulema, vaid sõitsin autoga üle valli. Selle taga ootas mind imekaunis türkiissinine vesi ja valge liivarand. Liiv polnud piisavalt pehme ja mõtte ujumisest peletas võimalik haioht. Seda enam tundus see olevat laiskade kalameeste meelispaigaks, kes oma džiipidega otse randa olid sõitnud, õnged kinnitatud kängururaudade külge ja istusid nüüd autos ning ootasid saaki. Mahedalt mugav viis :-)
Peagi olin jõudmas Port Hedland'i. Liiklustihedus kasvas oluliselt seda just maanteerongide ja teiste töösõidukite arvelt. Algas piirkond, kus töötavatele inimestele makstakse ulmelist palka. Lihttöölisena 2000 dollarit nädalas saada, pole mingi ime. Kuid selle isoleerituse võrra on kõik muu siin kallim kui mujal. Kõige valusam on muidugi eluasemekulu. Juba ainuüksi telgikoht üheks ööks oli üle 50 dollari. Seega ei saanud kohe kuidagi võtta plaani seal peatumist. Hosteli hinda ei hakanud ma küsimagi. Sõitsin jälle rannaalale, kus kasutasin sealseid pesemisvõimalusi ning kiirelt-kiirelt liikusin edasi.
Olin enda jaoks ära otsustanud, et sisemaad mööda ma ei liigu ja edaspidigi hoian rohkem ookeanile lähemale. Seega sai järgmiseks peatuspaigaks plaanitud Karratha, mis oli suhteliselt Port Hedland'i külje all. Karratha on see linn, kuhu ma plaanisin Austraaliasse tulles suunduda, et sealt mõni ulmelise palgaga tööots leida, kuid millegipärast matsin ma selle plaani maha ja järjest vähem ma sellele valikule üldse mõtlesin. Ei teagi miks. Igatahes peatusin Karrathas korraks, et süüa ja suhelda kodustega oma senisest teekonnast siia. Sama pitsa, mille ma Katherine'ist olin ostnud paar päeva tagasi, maksis siin kaks korda rohkem. Ja ühe hosteli vilkuv reklaam kuulutas, et saadaval väga soodsalt tuba üheks ööks maksumusega 250 dollarit, nädalaks kõigest 1200 dollarit ... Valus! Kui oligi õhkõrn mõte siin peatuda ja ehk proovida tööd leida, siis see nädalane peatus oleks mu pankrotti ajanud. Oli aeg edasi liikuda.
Veel nii palju teadmiseks, et auto käitus täna imelikult. Sõidu ajal viskas automaatkast viienda pealt kolmandale. Kuigi see kestis ainult hetke, siis millegipärast on mul tunne, et kallis vana Ford hakkab väsimusmärke ilmutama. Palun ära jäta mind siia pärapõrgusse.
Taas oli väljas pime ning taas mõõtsin autoga üksluiselt mööduvaid kilomeetreid. Lihtsam oli neid kilomeetreid kümne kaupa lugeda, sest ükshaaval oleks läinud liiaks. Peale kahte pikka päeva olin väsinud juba. Leidsin omale sobiva teeäärse parkimisala, mis piisavalt kuigel nii linnadest kui aborigeenikommuunidest ning seadsin tagaistmele unele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar