Vahepeal sain taas aasta vanemaks. Tahaks loota, et ka arukust on selle möödunud aastaga juurde tulnud, kuid kindel ma ses pole. Pigem võtab vasika vaimustus paljuski võimust. Nimelt sakslasest sõber Ben, kellega ma Darwin'is tutvusin, võttis vaevaks mind sünnipäeval õnnitleda ning pakkus välja, et Katherine'is üksi igavlemise asemel võiksin ma oma kodinad kokku pakkida ja tulla tema ja Ronja juurde Lake Grace'i igavlema. Nimelt suudaks ta mulle sinna tööd muretseda, mis kestaks Jaanuarini ning peale seda oleks jälle tore midagi uut ette võtta. Lubasin temaga pikemalt peale tööpäeva rääkida kui on aega sellele mõelda, kuid enam see mõte minust lahti ei lasknud. Kuigi Katherine on väike linn, siis võrreldes Lake Grace'iga Western Australia osariigis, on see siiski kui metropol. Ometigi tundus see siiski magusam mõte olevat kui siin veel mõned kuud konutada.
Mõtlesin sinnasõidule ... Üle 4000 kilomeetri ... Ma ei tea. Seda on ikka rõvedalt palju. Ja ei tea kas vana Ford seda maad enam talubki. Aina rohkem ligisev-logisev veermik pani mõtlema, et mu eelmine poolik lääneranniku vallutamine jäi tema luigelauluks ... kui just täiendavate lisainvesteeringutega talle uut eluvaimu sisse ei süsti. Aga parem sitt otsus kui otsustamatus. Tuleb minna. Kui mitte nüüd, siis ma seda enam tõenäoliselt ei tee ka, kopitangi siin pagana Northern Territory osariigis. Ja seda kallist Fordi ma ka siia higistama ei jäta. Koos siia räpasesse Katherine'i tulime, koos ka läheme. Aga sosistasin autole, et kui ta mu tee peale peaks jätma, siis võtan talt numbrimärgid küljest ja panen ta põlema. Meie mõlema pärast lootsin, et ma seda tegema ei pea.
Nüüd jäi vaid välja mõelda, millal ma minema pean ja mida öelda oma bossile, kellele ma olin suuresti töölesaamise eesmärgil jätnud mulje, et jään tema meeskonda pikemaks ajaks. Ega ma tegelikult ei valetanud, oligi plaan algselt jääda pikemaks, kuid kuna tema ei andnud mulle piisavalt töötunde, ehk siis palka, siis mina ei viitsinud ka oma südametunnistust vaevata. Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Venitasin selle ütlemisega, sest siiski jäi hinge kriipima midagi. Ta oli pigem kui sõber ja paarimees kui ülemus. Vaid kaks päeva enne minekut võtsin kätte ja andsin enda äraminekust teada ... Valetasin põhjuse, kuid põhjendatult. Tahtsin kogu palga ilusasti kätte saada enne kui lähen, sest ilma selleta ma lihtsalt poleks saanud kuskile minna. Tehtud! Töötab! Uhke ka veel!
Kolmapäev 23. oktoober sai stardipäevaks. Suund taas läände. Ma ei teadnud sel hetkel veel, mis mind seal ees ootab, aga lahe on vahest mõelda, et elu on seiklus ja ka käituda selle kohaselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar