Kolmapäeva hommik. Äratus oli seatud kella kuueks hommikul, et kella seitsme paiku juba teel olla. Aga ehmatasin end alles kell kaheksa ülesse. Voodi oli sel hommikul kuidagi eriti mõnus ja teadmine, et pean hakkama 4000 kilomeetrist palavat ja igavat autosõitu ette võtma, ei motiveerinud kohe kuidagi ennast püsti ajama. Kogu seiklushimu oli kui peoga pühitud. Lootsin et see pole kohe kuidagi seotud sellega, et hommik õhtust targem on. Nii raske on end oma mugavustsoonist välja rebida, kuid keegi teine ei hakka seda kunagi tegema minu eest. Tujutult ajasin end püsti ja jätkasin eile pooleli jäänud asjade pakkimist Ford'i pagasiruumi. Tuba jäi minust sama tühjaks kui oli seda olnud minu saabudes. Jäin hetkeks mõtlema veel, et kas ma tahan ikka minna ... See hetk kestis vähem kui silmapilgu ... Loomulikult tahtsin ja väga tahtsin.
Hüppasin autosse ja keerasin kodutänavalt Victoria maanteele, mida mööda taas end peagi Western Australia osariigist leida. Veel enne kui linnast välja jõudsin, nägin tee ääres oma bossi Rene'd ja põhiklienti Shane'i. Kuna nende teada pidin Darwin'isse lennukile kihutama, siis oleks olnud väga veider neile näha mind teises suunas sõitmas. Pidurdasin ... Miks küll? Jäin seisma, sutusin meeste kätt hüvastijätuks, istusin tagasi autosse ja keerasin otsa ringi, et suund Darwin'isse võtta. Täitsa loll, milleks need näitemängud. Aga olen kohati väga veider ja ei suudagi selle koha pealt midagi ette võtta. Google Maps'i abil võlusin omale linnast väljasõiduks teise marsruudi ja peagi jäi Katherine mu selja taha. Iga kilomeeter eemal sellest linnast tõi järjest vabama tunde. Mõnus ... ainult mina ja maantee.
Ma ei olnud teinud ühtegi plaani, kus peatuda, mida vaadata, millist teedpidi täpselt minna. Teadsin ainult, et vähemalt tuleva nädala alguses võiksin olla Perth'is, et seal siis oodata Ben'i kõne, et nüüd kohe sea end Lake Grace'i.
1500 kilomeetri pikkune teekond Broome'i oli mulle juba tuttav. Edasi ja tagasi olen ma seda otsa juba sõitnud. Seetõttu ei näinudki ma erilist p6hjust peatumiseks kui vaid auto kütusepaagi täitmiseks. Sadakond kilomeetrit enne Broome'i köitis minu tähelepanu läbi ööpimeduse paistev valguskuma kuskilt kaugelt. Olin üllatunud, sest minu teada ei oleks tohtinud seal olla mingit asulat. Mis veelgi veidram, edasi liikudes tundus, et tee ei vii üldse sinna suunas, vaid pigem jääb see minu teest kaugele eemale. Lõpuks viis mu tee üle kõrgema mäenuki, millelt avanes ka vaade selle valguskuma põhjusele. Kauguses oli kümnete kilomeetrite ulatuses maastikku leekides. Hoolimata teadmisest, millist kahju põhjustavad praegused maastikupõlengud New South Wales'i osariigis, oli see vaatepilt siin lummav. Keset täieliku tühjust jätsin auto tee äärde seisma, lülitasin tuled välja, istusin kapotile ja lihtsalt jäin seda maagilist vaatepilti nautima.
Veel veidi leidsin eneses jaksu edasi sõita. Viimased kuus tundi pimedas sõitmist olid teinud oma töö. Silmad hakkasid kinni vajuma. Broome'ini oli veel mõnikümmend kilomeetrit, aga kui ma ütlen, et silmad hakkasid kinni vajuma, siis tähendab see juba seda, et viimased pool tundi olin vist roolis maganud. Aitab. Keerasin auto teeäärsesse parklasse ning viskasin tagaistmele magama. Homme on ka päev ning Broome oma imeilusa Cable Beach rannaalaga ei jookse eest. Olin maganud mõned tunnid kui parklasse saabus vana Toyota džiip, millest ronisid välja sadakond aborigeeni ... olgu, tegelikult oli neid vaid neli. Kuna nad tatsasid seal oma auto ümber, minu omast paarikümne meetri kaugusel, siis ei pööranud ma neile ka mingit tähelepanu ja suikusin taas unele. Mingist hetkest hakkasid nad aga minu auto vastu huvi ülesse näitama. Tatsasid taskulambi valgel ymber auto ja arutasid midagi. Tõusin lõpuks tagaistmelt püsti ning siis lõpuks märkasid nad ka mind. Inglise keeles pobisesid omavahel, et keegi on autos ja seepeale eemaldusid nad minu auto juurest ja sõitsid minema. Hommikul ärgates oli mul see veel vaevu meeles, sest arvasin, et see kõik juhtus unes. Kuid kui läksin rämpsu prügukasti viskama, siis nägin, et minu eile ära visatud pitsakarbi peal oli hunnik kasutatud süstlaid. Olles kuulnud siin igasuguseid lugusid kohalikelt selliste öiste kokkujooksmiste kohta, siis ma arvan, et mul vedas hullupööra, et auto alles jäi ja isegi täie tervise juures, sest ma ei usu, et tegemist oli diabeedikute öise kogunemisega. Järgmine kord valin öiseks puhkamiseks koha, mis asulatest ja aborigeeni kommuunidest veidi kaugemal.
Kell oli alles seitse hommikul seadsin end taas liikvele. Broome asus maanteest mõnekümne kilomeetri kaugusel, mistõttu mõtlesin ma veel pikalt, et kas ma ikka viitsin sinna sõita, kuid mälestused sealsest rannast ja palavas autos eelmisest päevast läbihigistatud ihu palju mõtlemiseks aega ei jätnud. Keerasin Broome'i poole ja sõitsin otse rannaäärsesse parklasse. Pagasiruumist krabasin kaasa rätiku ning tormasin rõõmsalt randa. Minu rõõm jäi aga väga üürikeseks, sest trepist alla liivale liikudes võttis mind vastu silt, mis keelas rannas ujumise. Pagana krokodillide pärast. No mis kuramuse moodi need siia olid ära eksinud. Silma ei hakanud rannas ühtegi, kuid ometi ei tahtnud ma olla see, kes neid siin vees olles kohtab. Pidin leppima vaid rannaala avaliku külma dušiga. Polnud just see, mille pärast ma siia tulin, kuid mis teha ... such is life.
Võtsime autoga kerged hommikueined, laadisin külmakasti täis jääd ja kokakoolat ning asusime taas teele. Kõik edasine oli meie jaoks tundmatu maa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar