Check-in'is hoidsime hinge kinni, et ehk on meil ka siin vaja pagasi eest eraldi maksta, kuna oleme selle nn kahe silma vahele jätnud. Lohutasin end sellega, et tegemist ei ole Air Balticu või muu sarnase odavlennufirmaga, mis maksustab iga asja eraldi ning tänu kogenematute reisijate nn trahvidele hinges püsivadki. Kui juba Tallinnast Istanbulis tuli nii minul kui Maanusel maksta lisaks 40.- €, siis ei osanud ette kujutadagi, mis võiks sarnane jama maksma minna Kuala Lumpurisse lennates. Ja mitte ainult. Sama firmaga, Malaysia Airlines, lendame ju ka Kuala Lumpurist Sydneysse edasi. No ei taibanud sellist rida eelarvesse sisse kirjutada.
Viskasin siis pagasi lindile ja jäin nukralt äraootava näoga türklasest teenindajale otsa vaatama. Too tõmbas kotile kleepsu peale, viskas väljatrükitud piletid passi vahele, ulatas need mulle ja soovis head reisi. Mina ja mu rahakott tänasime naeratades ja astusime edasi passikontrolli 200 meetri pikkuse järjekorra lõppu.
Muide, kes iganes Euroopa siseselt väiksemates lennujaamades on lennanud ning ei saa aru, miks nõutakse, et tuleb vähemalt 2 tundi enne väljalendu lennujaamas olla, siis võtke teadmiseks, Istanbuli lennujaamas meil päris täpselt läkski ... Jõudsin veel ainult korra vetsus käia ja ühe purgi Cocat ära juua. Ülejäänud aja passid lihtsalt ühes järjekorras ja siis jälle teises ja siis kolmandas ja siis on taas üks turvakontroll :-) Ja järjekorrad ei muutu lühemaks, sest kogu aeg tuleb inimesi peale teistele lendudele. Ainsad järjekorrad, mis sõltuvad sama lennu reisijatest ja nende arvust on check-in ja pardale minek.
Lõpuks pardal, hakkasid lõpuks mõtlema lennureisi pikkusele. 10 ja pool tundi. Täitsa ebanormaalne. Samas hakkasin mõtlema, et lennukis on individuaalne meelelahutuskeskus, Maanuse käsipagasis oli mingi eesti ajakirjanikutibi poolt kirjutatud raamat pealkirjaga "Minu Austraalia", lisaks paar söögikorda tibatillukeste õlledega, telefonitäis head muusikat ja mitte just kõige närum tuju, siis see 10,5 h tundus juba täitsa ok :-) Pealegi olen ma elus läbi teinud ühe 8 tunnise lennureisi Siberian Airlines'iga Moskvast Bratskisse, kus ei olnud neid eelpool kirjeldatud meelelahutusi, va söögikorrad. No worries ;-)
Individuaalne meelelahutuskeskus kujutas sama, mis näiteks Tallinn-Tartu vahel sõitvas täistunniekspressis. Kes käinud, see teab. Filmivalik siin ainult poole suurem, kuid nagu arvata ei oli, pole internetiühendust. Kuigi mingi teatud lisatasu eest lubati e-mail või sms teele panna. Toit oli enam-vähem, aga ei kujutaks ette ka et keegi teine turistiklassile paremat pakuks. Kuna lennukis on nii kuradi kitsas, siis söömine ise võtab juba aega pea 45 minutit. Vähemalt minul ... Pean ju alati toidu läbi inspeteerima ja mittesöödavad osad õrnalt ülejäänust eemaldama ... Igal ühel omad veidrused, mõnda on nendega lihtsalt rohkem õnnistatud :-)
Mingiks hetkeks olin välja võtnud raamatu "Minu Austraalia" ning hakkasin lugema. Ütlen kohe ära, et lugesin selle 300 leheküljelise teose põhimõtteliselt järjest läbi. Ohhooo, kas tõesti nii hea raamat?!? Aga ei ... Tegelikult suutis see raamat mind hoida põnevil, et saan kohe kohe midagi huvitavat Austraalia elu kohta teada ... Aga kui leheküljed otsa said ... Lootusetul mõttetu. Kirjutada 300 lehekülge sellest, kuidas sa Austraalias põhimõtteliselt mitte midagi ägedat ei teinud, vaid kulutasid oma aja ära ühes linnas passides, kuna armusid mingisse murjamisse ja lasid tal endale paari kuu pärast lapse teha. No ma ei ütle, et mina paremini oskaksin. Ehk olen juba jõuludeks kodus tagasi. Kuid raamatut sellisest jurast ju ikka kirjutama ei hakka :-) Vähemalt suutis see raamat raisata 6 tundi minu elust just täpselt vajalikul hetkel. Aitäh! Aga võib-olla oleks magamine siiski mõtekam olnud?
Muidu oli sõit tore, teenindajad ilusad ja viisakad, turbulentsi minimaalselt, maandust ei tundud üldse ja mis kõige tähtsam mulle ... Kõrvad jäid lahti :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar