Astusin konditsioneeritud õhuga lennujaama hoonest välja tänavale ... Sa juudas!!! Oleksime justkui saunalavale sattunud. Jõhker palavus, mis oli ligi 35 kraadi. Meeletult niiske ja lämbe. Inimesed, kuidas te siin elada suudate. Paar minutit kannatasime ära ja siis läksime lennujaama jahedatesse ruumidesse tagasi. Peale seda kahetsesime küll, et olime oma graafikus panustanud Kuala Lumpurile 3 päeva. Aga tagantjärgi tarkus on täppisteadus. Mis teha, liigume edasi linna.
Lennujaama keldrist peksti meid loomavagunitesse ning algas piinarikas tee 70 kilomeetri kaugusele kesklinna. Ok, päris nii see ei olnud. Lennujaama esimesel korrusel oli rongijaam, kust väljusid meie mõistes kiirrongid, mis olid ülivaiksed, uued ja puhtad. Keskmise kiirusega 150 km/h kihutasime linna poole. Aknast avanes vaatepilt, kus paljud alad olid üle ujutatud. Ilmateadete järgi oli siin mõned päevad veidi rohkem sadanud ning hiljem uudistekanalist vaadates oli ka päris palju inimesi oma kodudest evakueeritud ... Aga seda kuskil kaugemal maapiirkondades.
Jõudsime 27 minutilise sõidu järel suuremasse raudteejaama, kust hargnesid ka muud liinid laiali. Metrooliine oligi vist vaid 1 ning lisaks ka monoreilid, mis liikusid siis linnatänavate kohal. Meie hotelli juurde viisid need kõik. Otsustasime metroo kasuks. Valiku juures polnud määravaks hind vaid meie oskamatus muude liinide õigeid platvorme ülesse leida. Metroopilet maksis paari peatuse jagu 1,3 kohalikku, mis eurodesse arvestatuna on ca 30-40 senti. Siinkohal oleks paslik ka mainida, et pilet lennujaamast sinna peajaama maksis 35 kohalikku. Seega kulus meil kokku transpordile lennujaamast hotelli 72,6 kohalikku (ei mäletagi, mis raha seal oli). Nüüd aga järjekordne tarkusetera: ära kunagi usalda taksojuhti! :-) Nimelt püüdis üks taksojuht meid veenda, et pole mõtet rongide ja metrooga minna, kuna see on sama kallis kui taksosõit, sealjuures pakkus tema hinnaks 180 kohalikku. Tahaks veel ära mainida, et rööbastel liikuvas ühistranspordis on konditsioneerid. Taksojuhi autol olid aga avatavad aknad, mis seal kliimas teeb asjad alati pigem hullemaks.
Jõudsime hotelli Citin midagi Hotel midagi veel. Kuna teadsime, toa saamiseni peame veel ootama, siis panime pakid hoidu ja läksime ümbrust kaema. Hotell asub siukses nn linnaosas nagu Little India, mis külgneb Chinatowni ja keskusega. Nagu nimigi ütleb oli see nagu väike India. Kolmandik seal liikunud kohalikest olid hindud. Teine kolmandik hiinlased ja viimane kolmandik sellised tavalised pärlaste sarnased murjamid. Tõeline multikulti :-) Sekka olid ära eksinud paar neegrit ja meiesugust kahvanägu. Ma tõesti tahaksin sellest ka paar pilti ülesse panna, kuid ühe blogipostituse kiilutas piltide üleslaadimine juba kinni, mistõttu seda ma enam teha ei julge. Ehk annan hiljem viited pildikogule. Aga tegelikult ei omagi pildid siinjuures tähtsust. Tähelepanuväärseim oli hoopiski see lõhnadebukett, mis muutus sealsetes ärikeskusest väljajäävates linnaosades suisa igal meetril. Nii võis iga meetri järel silmi sulgedes ja sügavalt sisse hingates tunda seda idamaade linnakultuuri võlu. See võlu oli nii tugev, et isegi silmi ei pidanud sulgema ... Ja sügavalt sissegi ei pidanud hingama. Piisas kui sa ei katnud kinni oma nina ... Jah see kõik oli erilisel jälk. Iga meeter omamoodi jälk. Jah, olen valge, hellitatud eurooplane ... Aga mine metsa kui võigas see oli. Tühi kõht andis teada, et ta on küll tühi, aga need kolm päeva peaksime söömata hakkama saama küll :-)
Kiirelt läbi slummide puhtasse pilvelõhkujate tsooni. Suund Petronase kaksiktornide suunas. Tipa-tapa 45 minutit. Võimsad asjad on need pilvelõhkujad siin ikka ja aina kerkib neid juurde. Nende põhjal arvaks, et siin linnas elab ca 5 miljonit inimest vähemalt, aga googldades saime arvuks 1,5. Keegi on midagi puuse pannud. Kas on vale inimeste arv või on vale pilvelõhkujate oma.
Petronase torne väljast küllalt imetlenud, astusime sisse. Ülesse tahtsime minna. Sittagi ütles valvur meile omakorda ... And come again ... Homme saab. Mismõttes alles homme. Me oleme siin, me oleme valged inimesed ja tahame kohe. Aga ei, pidimegi homme jälle tulema. Asi selles, et ülesse lastakse ca 15 liikmelise grupi kaupa viitega, et korraga oleks üleval mitte rohkem kui 45 inimest. Võin numbritega eksida, kuid nii see tundus. Seega oli homseks jälle mingi päevane tegevuskava puhta õhuga äriblokis, mis meid väga ei heidutanudki. Aeg kirjas ja raha makstud, saabusime järgmisel päeval uuesti. Muide, pilet torne ühendavale sillale ja
Peaaegu viimasele korrusele maksis ligi XXX €. Seadsime endid sappa ja oma grupis ülesse. Nii torne ühendaval sillal, mis oli kõrguslikult kuskil hoone keskel, kui ka kõige ülemisel mittetehnilisel korrusel anti aega vaatamiseks ja piltide tegemiseks 20 minutit. Ja siis sa vaatasid ja imetlesid seda vaadet. Imeilus :-)
Nüüd aga hotelli tagasi. Mõnus aknendeta tuba, kuhu ka voodid vaevu ära mahtusid. Tibatilluke LCD-telerike seinal ja imetilluke seinakapp, millest poole täitis seif. Valgusti kui seasilm. Dushiruumis üürgas ja kolises väljatõmbeventikas. Ja nn tasuta wifit oli vist nii palju ainult, et seadmed suutsid selle tuvastada, kuid rohkemaks enam kiirust ei jagunud. Muidu väga ei hädaldagi, kuna hommikusöök oli normaalne ja konditsioneer töötas. Väga palju valgeid sinna hotelli ei olnud ka sattunud. Pigem kohalikele. Aga uksehoidja oli tore mees. No ma ju saan selle ukse ise ka lahti. Võtku parem õues selle haisuga midagi ette. See ametikoht oli vist kõikides hotellides ette nähtud, ole siis ükskõik kui rääbakas või uhke hotell tahes. Ma arvan, et rääbakamates asukohtades paiknevates hotellides on selle mehe peamine ülesanne jälgida, et see uks ka kinni saaks, enne kui väga palju "värsket" välisõhku tuppa tuleb. Ja muide, ühel hommikul silmi avades nägin väikest sisalikupoissi hotellitoa seinal ... Nii armas ... Vähemalt ta ei haisenud ;-)
No mõtlesin, et rohkem ei vingu, kuid süüa need idamaade inimesed teha ei oska. Ühe toidu maitse hullem kui teisel. Isegi mäkdoonaldsi burksid olid seal rõvedad :-) Jajaa, tean mis te nüüd ütlete, et ma ise olen söögipidur. Nii palju te ju ometi teate mind. Mees kelle söödavate toitude ja toiduainete list on vähemalt 57 korda lühem kui mittesöödavate oma. Võib-olla on asi tõesti minus, kuid sattusin vestlema ühe prantsuse pensionäriga ... Inimesega, kes tuleb riigist, kus süüakse tigusid, ligaseid mereanne ja muid jõledusi ... Heheh, ma tean, et te ise olete ka sellised, kuid seepärast ma selle võrdluse tõingi ... Kuhu ma nüüd jäin, ahjaa ... Proua ütles ka, et siinne köök on jõle. Eks minge ja vaadake ise kui ei usu ...
Õlu ja sigaretid on siin poodides kallid. Sama nagu meil baaris. Mõtlesime, et mis nad siis baarides veel on. Aga otsima hakates nagu ei olegi neil selliseid asju nagu pubid ja paarid ja klubid. No mida rsk. Mida me siin üldse siis teeme?!? Ainult suuremates hotellides on all baarid ... Tühjad pealekauba. Pole meie jaoks. Pilk katustele ja näedsa, leidsime ühe hosteli katuselt mõnusa pesa. Reggea Mansion. Hostel isw on seljakotirändurite lemmik nimg igal õhtul neid sinna kogunes. Nii me seal aega viitsime. Ja muide, õlu baarides samas hinnas kui poes. Seltskond igal õhtul sama lahe. Viimane kord läksime suurema seltskonnaga hiinalinna ainsasse baari edasi. See oli pettumus, sest baaris olid paar oma inimest ja üks lähedal asuvat Mata Hari nimelist hostelit pidav hiina naisterahvas. Enamus meist vajuski sealt ka varsti laiali ... Olime Maanusega suht viimased. Tema lobises seal paari soome seljakotiga, mina kohaliku hiina tädiga. Jep, sain teada, et baare on seal tõesti ainult paar tükki kui välja arvata suured hotellid. Islamiriik ju ning et ainsad naised kes võõrastega suhtlevad ongi ainult pilukad. Millest on küll sigakahju, kuna pean tunnistama, et lisaks haisule torkas väikeses indias silma ka India päritolu naiste ilu. See selleks. Õnneks ühe õllega, mille tädi mulle välja tegi, mind ära ei osta ning saime ka meie sealt lõpuks minema. Enne krt suutis tädi veel oma kontaktandmeid mu käe täis sodida. No mida kuradit ta tahtis :-D
Nii palju siis Kuala Lumpurist. Hommikul vara ülesse ja jälle lennujaama suunas teele. Jumalaga KL, tore oli sind kohata, aga mina enam siia ei tule :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar