Pühapäeva lõunaks olid meil kõigil asjad autodesse pakitud ja valmis startima Katherine'st. Järgmine peatuspaik pidi olema Kununurra, mis asus juba uues osariigis - Western Australia. WA on Austraalia suurim osariik, mis moodustab kolmandiku kogu Austraalia pindalast, kokku ligi 2 600 000 ruutkilomeetrit. Meeletult suur kui võrrelda Eestiga, mis vaid ligi 45 000 ruutkilomeetrit. Kuid rahvaarv siin vaid 2,5 miljonit, kelledest üle poole elab pealinnas Perth'is. Seega suhteliselt inimtühi piirkond. Aga aitab vikipeedia mängimisest. Ees ootas veidi enam kui 500 kilomeetri pikkune retk. Kuna Maanus'ega Stanthorpe'ist Darwin'isse sõites läbisime ligi 1000 kilomeetrit päevas, siis minu jaoks tundus see ikka veel suhteliselt lühike ots. Nagu Tallinnast Tartu sõita, seal veidi asju ajada ja siis tagasi ... Lihtne. Kuna välja saime sõidetud vahetult peale lõunat, siis kohalejõudmine enne pimedat tundus täiesti reaalne.
Liikusime siis nii, et sakslased oma valge universaal Holden Commodor'iga ees ja mina oma valge Ford'iga nende sabas. Ja siis hakkas peale. Iga tunniajase sõidu järel tegid sakslased pea pooletunnise peatuse. Nii me ei jõuagi kohale, olin pahane. Kuid need noored vanainimesed alustasid selgitustööga, et turvaline sõit nõuab iga tunni tagant puhkamist. Ja pealegi olevat autos nii palav, et kohe tahaks vahepeal autost välja saada. Imestasin, et neil on töötava konditsioneeriga auto, kuidas siis palav saab olla. Selle peale vastati, et nad hoiavad kütust kokku, sõites parem avatud akendega. Vaatasin neid kurnatud nägudega sakslasi ja soovitasin neil kasutada konditsioneeri, sest avatud akende puhul on auto tuuletakistus oluliselt suurem, mistõttu loodetud säästu nad ilmselt ei saavuta. Ma ei tea, kas see ka tõsi on, aga loogiline tundus olevat. Ise küll väga selliselt piinelda ei viitsiks mõne liitri kütuse pärast. Sakslased paistsid minuga nõustuvat ja olid õnnelikud, et edaspidine teekond neil selle võrra mugavamalt mööda saab. Peatuste arvu see aga ei vähendanud, sest puhkama pidi ju ka. Oh te lollikesed.
Kuna kokkuvõttes meie tempo nii aeglane oli, siis oli selge, et pimedas sõitmist me vältida ei suutnud. Jäi veel 50 kilomeetrit WA piirini ja sealt edasi mõnikümmend kilomeetrit Kununurra'ni kui tegime peatuse. Sain sakslaste käest tõsiselt noomida ühe möödasõidu pärast. Sa sõidad liiga ohtlikult, nii satud sa veel õnnetusse. Nimelt sõitsin korraga mööda ühest aeglasest kolonnist, mis koosnes 2 karavaniga treilerist ja 2 maanteerongist. Nende kiirus oli vast 80 km/h ja mina ei suutnud nende taga sõita sellise kiirusega kui piirang oli 130 km/h. Ökonoomrežiim välja, gaas põhja ja pikal sirgel neist kõigist korraga mööda. Vastutulev sõiduk oli möödasõidumanöövri lõpuks veel väga turvalisel kaugusel. See sakslaste hädaldamine ajas mul närvi mustaks. Ütlesin, et ärgu vingugu. Mul on sõidukogemust rohkem kui neil kõigil kokku ja ma ei viitsi kuulata kuidas nad täiesti põhjendamatult hädaldavad, ise sõites kui põieprobleemidega vanainimesed. Milleks on autol 4-liitrine mootor kui ma selle võimsust kasutada ei tohi. See peale nad solvusid. Lisaks ütlesid, et nüüd on väljas pime ja nemad üle seitsmekümne ei sõida loomade pärast, kes teele võivad hüpata/joosta ning oleks tore kui ma hoiaks suuremat pikkivahet kui seni, mis oli ligi 100 meetrit, kuna kui nad tee peal mõnda madu näevad, siis tahaksid nad peatuda ja pilti teha. Ja kui mind nende tempo ei rahulda, siis võin ees ära sõita. Ah minge metsa. Tegin oma võileivapaki lahti ja hakkasin sööma. Nemad olid jõudnud juba autosse istuda ja hakkasid ära sõitma, kuid jäid mind siis ootama. Jalutasin nende auto juurde ja küsisin, et mis passite, keda ootate. Mind? Mind pole vaja oodata. Ma söön kõhu rahulikult täis ja tulen teile järele. Ega te nagunii selleks ajaks väga palju edasi liikunud pole :-) Lasin neil ära minna ja mõtlesin, et nii ma küll nendega Perth'ini vastu ei pea. Miks oli äkki saanud toredatest noortest sellised vinguvad hädapätakad? Eks see koos reisimine on nagu koos elamine. Sa võid inimesega parim sõber olla, aga koos te elada ei suudaks. Samas võid sa täiesti võõraga harmooniliselt koos elada, ilma et te peaksite suurteks sõpradeks saama. Kaalusin juba peas, et sõidaks lihtsalt neist nüüd mööda ja jätaks selle seltskonna edaspidiselt selja taha. Ah, jätan selle teema hommikuks, mis kuuldavasti pidi õhtust targem olema.
Peale kerget õhtueinet hakkasin ka liikuma. Sättisin end mugavalt maanteerongi taha sõitma, lootuses, et kui mõni känguruu või lehm ka teele jookseb, siis pühib veok ta minu nina eest minema. Paarisrakendina liikusime ning peagi tuhisesime sakslaste Holden'ist mööda. Ma ei teadnud nende kiirust, kuid pigem oli see veel väiksem kui 70 km/h. Ah, andke minna omaette. Peagi olin WA piiril ning seal oligi kohe piiripunkt nagu oleks riigipiiri ületamas. Põhjus seisnes selles, et WA ei lase sul siseneda oma territooriumile kui sul on kaasas puu- ja juurvilju või midagi muud sellist, mis võik nende loodusele ohtu kujutada. Seega tuli mul ära visata kõik õunad, mida õnneks polnud palju, sest olin neid vahepeal tee ääres nälginud hobustele jaganud. Kena preili piiripunktis lubas mul veel viimase ära süüa. Naersime kui seletasin talle, et kohe minu järgi peaks tulema mu sõprade auto, kelle auto on kõiksugu värskelt ostetud puu- ja juurvilju täis, mille nad siis nüüd peavad ära viskama. Ja siis me istusime ja lobisesime seal veel paarkümmend minutit enne kui lõpuks sakslased kohale töristasid. Lõpuks. Aga tõesti minu tuju paranes, nähes kuidas minu teekaaslased oma toiduvarusid harvendama pidid. Nemad polnud vist ikka oma solvumisest väga üle saanud ning minuga sõnu ei vahetatud - lasteaed. Igatahes lubasin endale, et proovin tänase õhtu vastu pidada ja sõita edasi nende sabas. Mõnikümmend kilomeetrit 70-ga pean ju ikka vastu, et siis Kununurras koos ööbimiskoht otsida ja homme vaadata, mis saab. Nii siis töristasime tasakesi, kuid üliturvaliselt Kununurra'sse. Ja pikivahe hoidsin ka igaks juhuks 400 meetrit, et tagant otsasõitu vältida :-)
Päris hilja jõudsime lõpuks kohale. Sõitsin sakslaste üllataval eeskujul karavanipargi väravast lihtsalt sisse kaugemasse nurka, kuhu siis tasuta oma laagri püsti lõime. Nemad hakkasid vaaritama omale õhtusööki, mina avasin oma esimese õlle, mis ei jäänud viimaseks. Jää meie vahel sulas veidi küll, kuid päris ära vast ei leppinud. Tundub, et söögitegemine on see, mis meid seob :-)
Hommikul ärkasime väga vara ja sättisime end sealt Lakeside'i karavanipargist minema, kuna olime sinna maksmata sisse hiilinud. Tegelikult hoidsime sellega küllaltki suure summa kokku, sest üks öö telkimist seal maksis 15 dollarit inimese kohta. Seega kogusääst oli 75 dollarit. Päris palju. Seadsime Kununurra parki piknikualale end hommikust sööma ja hakkasime mõtlema, mida edasi. Tegelikult mina väga ei mõelnud, minu plaan oli edasi minna, aga samas tahtsin seekord natukene rohkem ringi vaadata kui eelmine kord Maanus'ega sõites. Tollal me lihtsalt sõtisime tuimalt läbi selle tee. Nüüd oli nagu rohkem aega ja seltskond tegeles ise vaatamisväärsuste otsimisega. Mina lihtsalt pidin nendega vaid kaasa minema. See vist oli ka peamine põhjus, miks ma üksi edasi ei tahtnud minna, sest üksi minnes oleksin ma jälle lihtsalt kogu tee läbi sõitnud, peatudes vaid söömiseks ja magamiseks. Seega külastasime peale hommikusööki kohalikku infopunkti, et uurida, mis seal ümbruses vaadata on. Kuna Kununurra asub looduskauni Kimberly regioonis, siis pidi siin olema palju ilusat. Esimesena seadsime end Lake Argyle järve poole teele. Meie plaani kohaselt pidime sinna minema üheks terveks päevaks telkima grillima, ujuma ja niisama loodust nautima. Vähemalt minule jäi selline mulje. Selleks sõitsime 50 kilomeetrit. Ja see koht oligi ilus. Parkisime auto piknikualale, et keha kinnitada ja siis täpsemalt ringi vaadata. Kuidagi läks aga nii, et sakslased sõid oma võikud ära ja ütlesid, et nüüd hakkame tagasi liikuma. Mina jäin tobedalt vaatama, et miks tagasi, kas me sõitsime siia 50 kilti ja tagasi 50, et siin vaid paar võileiba nosida?!? Ka Mathias oli segaduses, aga kui kolm naisterahvast on otsustanud, et tegelikult oleks kuskil Kimberly pargis lahedam olla, siis ümber neid väga ei veena. Ega enam väga ei viitsinudki. Mina olin oma peas peale seda juba selgusele jõudnud, et mina liigun täna edasi ja ei huvita enam, mida ja kuidas teised teevad. Pealegi ei tahaks ma siin liiga palju aega kulutada, sest nende soov oli siin regioonis ringi vaadata 4 kuni 5 päeva. Ei tahtnud neid sõna otseses mõttes pilkasesse pimedusse saata ning valetasin, et ei saa siia kauemaks jääda ja pean paari päeva pärast olema Broome'is, mis asub Kununurra'st 1000 kilomeetri kaugusel. Minu üllatuseks aga tuli nende poolt kohe vastus, et nad tulevad siis minuga kaasa, et ma õigeks ajaks Broome'i jõuaksin. Faaaaak ... Oleksin pidanud otse ütlema. Nüüd tundus veel nõmedam öelda, et teiega reisimine on viisakalt öeldes mittelahe ning ma tahaks edasi üksi minna. Oeh ... Nüüd pean veel kaks päeva nendega Broome'ini seiklema.
Anna kannatust :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar