Varusin veidike söödavat poest ning süstisin paagi kütust täis. Ees ootas enam kui 1000 kilomeetri pikkune tagasisõit läbi tühermaa Broome'ist Kununurra'sse. Täiesti jabur, et lihtsalt sõpradega kokkusaamiseks olen nõus maha sõitma nii pika tee nagu Tallinna'st Poola pealinna Varssavi'sse, ei mingit kindlat plaani edasise osas. Aga taas üle paari kuu Leemeti't ja Karmen'it näha tundus piisavalt tore plaan olevat.
Minu sõit läks nii kiiresti, et ei saanud väga arugi. Olin kuidagi automaatrežiimil ning ei pannud seda sõitu eriti tähelegi. Õhtul kella üheksaks jõudsin taas Halls Creek'i linnakesse, kus veetsin öö juba tuttavas karavanipargis, et siis hommikul taas edasi liikuda. Tundsin küll, et oleksin täiesti vabalt võimeline kõik selle tee ühe raksuga läbi sõitma, kuid sundisin end öö välja magama, sest pimedas pole väga mõistlik siin sõita. Känguruud känguruudeks, kuid suuremat muret valmistasid hoopis lehmad, kes siin hulgakesi kõikjal teel tatsasid. Hommikul jätkasin taas oma teekonda ning peale mõnda kurnavat tundi palavas autos jõudsin Kununurra'sse ... taaskord :-) Nüüd jäi vaid oodata kui teisedki kohale jõuavad. Seadsin end Hidden Valley karavanipaika laagrisse, korkisin lahti mõned õlled ja nautisin kena pärastlõunat.
Ma ei tea, kas asi on selles, Eestis pole mägesid või on asi puhtalt minu veidras vaimus, kuid iga mäekene või küngas, mida ma siin näen, tekitavad minus vastupandamatu soovi nende otsa turnida, et ümbrusele pilk peale visata. Tegelikult on vist sõna vastupandamatu vale, sest siiani olin peaaegu alati suutnud sellele vastu panna. Nüüd lõpuks oli mul piisavalt aega ja viitsimist esimene kena küngas vallutada ning parajalt sobiv asus täpselt karavanipargi kõrval. Ma vist ei õpi siin kõrbekuumuses kunagi, et kõik sellised asjatoimetused tuleb teha varajastel hommikutundidel või hilisel pärastlõunal, sest keset päeva pigistab isegi sellise väikese künka otsa turnimine sinust välja kõik veevarud. Seda enam olin üllatunud, kui 5 minutit peale künka otsas puhkamist ronis sinna üks 70-aastane vanadaam. Püüdsin temaga vesteldes mitte hingeldada ning kiitsin tema südikust. Tema aga naeratas ja ütles, et naised peavadki tugevamad olema kui mehed ning viipas alla ühe auto suunas, kuhu ta oma mehe ootama oli jätnud, kuna tol polnud jaksu turnida. Naerdes soovisime teineteisele head teed ja hakkasin taas laagrisse liikuma.
Samal ajal koos minuga alustasid oma teekonda ka Leemet ja Karmen Austraalia keskelt Alice Springs'ist. Nende teekonna pikkuseks määras GPS kokku 1700 km mööda Stuart Highway maanteed põhja ja siis mööda Victoria Highway maanteed Katherine'st Kununurra'sse. Nemad aga ei suutnud nõustuda GPS'i soovitusega ning määrasid ise marsruudi, mis oli tervelt 300 kilomeetrit lühem. See polnud antud juhul vist kõige mõistlikum käik, sest nende valitud teekond hõlmas endas ligi 1000 kilomeetri jagu kruusateede läbimist. Ei saanudki lõpuni aru, kas võtsid selle hulluse ette, läbida see treppisõidetud kruusatee, teadlikult või teadmatusest. Mõlemal juhul tundus see mulle kui kõrvaltvaatajale halenaljakas. Aga kiituskiri neile ja nende autole selle tembu eest. Nende auto tervisele mõjus see läbiraputamine kahetiselt: lõpuks hakkas tööle raadio, mis enne ei töödanud ja alla kukkus ning keeldus edasisest töötamisest kõrvalistuja aknaklaas. Peale kolme päeva sõitmist ja kergeid kultuurišokke aborigeeni küladest läbi sõites jõudsid ka nemad lõpuks Kununurra'sse.
Ja me sõime ja me jõime ja me veetsime lihtsalt toredasti aega ning siis sain ma telefonikõne Katherine'ist. See sama koht, kuhu olin enne Kununurra'sse sõitma hakkamist oma resümee saatnud. Holly teisel pool telefonitoru tegi minuga kiire kümnekonnaminutilise telefoniintervjuu ja lubas ülemusega läbi arutada ja helistada järgmisel päeval, kuna neil olevat veel mõned kandidaadid vaja läbi helistada. Oioi kui elevil ma olin. Miski mu sees ütles, et see töökoht on minu, kuigi vägisi hoidsin tundeid vaos ja tegin näo, et kõik on veel lahtine. Tegelikult ju oligi. Olin juba liiga palju vastu näppe saanud siin, et liiga vara näpud püsti visata. Ei jõudnud kuidagi homset ära oodata ja ei pidanudki, sest paari tunni pärast tuli uus kõne Holly'lt ... Millal sa alustada saad? ... Tahtsin telefoni hõisata, et nüüd ja kohe, kuid endalegi üllatuseks ütlesin rahulikul toonil, et olen hetkel sõpradega puhkamas ja saaksin ehk alustada alles neljapäevast. Siis küsiti, kas mul on Katherine'is elukohta ... Ei ... Siis saad ühe toa omale ... Aitäh! Lubasin Holly'le et olen kolmapäeva õhtul Katherine'is ning valmis alustama neljapäeva hommikul ... Jepikajeeeee ... Mul tõesti oli seda töökohta vaja. Nüüd oli vaja ainult välja mõelda, kuidas ma sinna Katherine'i saan. Kütusepaak oli tühi nagu mu arvelduskonto või arvelduskonto oli tühi nagu kütusepaak. No ei saa ainult oma jõududega hakkama siin ma ... aga selle jaoks ju sõbrad ja perekond ongi ... Nägin ühe auto tagumikul kleepsu: "Jesus is my airbag" ... Minu jaoks olete seda teie ... Aitäh kõige eest!
Veel paar toredat päeva veetsime kolmekesi siin. Leemet ja Karmen jäid minust Kununurra'sse maha ootamaks paari vastust kohalikust tööbüroost. Minu tee viis tagasi Darwin'i suunas Katherine'i. Kuidagi tobe tunne oli, et Darwin'ist 300 kilomeetri kaugusele sõitmiseks pidin läbima enam kui 3500 kilomeetrit, aga ikkagi olin kuidagi rahul, et nii oli läinud ... Jaagup Kreem laulis kunagi, et tähtis pole sihtpunkt, tähtis on vaid tee.
Jõudsin veel Karmen'ile öelda, et tulge siis nädalavahetusel mulle külla ja sättisingi end kolmapäeva ennelõunal teele ... sihtpunkt: Katherine, Northern Territory, Australia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar