Kolmapäeva lõunaks jõudsime lõpuks Broome'i. Veel enne kui linna sisse sõitsime, keerasime vasakule suunaga Cable Beach'i poole. Ma polnud korralikku randa näinud Sydney'st lahkudes ning olin päris rõõmus, et taaskord avanes võimalus end soolases ookeanivees solgutada. Parklast jäi veel jalutada mõnikümmend meetrit ja seejärel avanes võrratult ilus vaade helesinisele ookeanile ja heledale liivarannale. Vette vette vette! Pagan kui külm oli vesi ... Pakun, et maksimaalselt 22 kraadi ... Muidugi on see külm. Laeval olles sai aegajalt jalgu merevette kastetud ja see oli seal raudselt 30 kraadi kanti. Aga hoolimata suhteliselt jahedast mereveest oli see maru mõnus. Mathias ja Lisa rääkisid, et käisid siin mõned kuud tagasi ja siis oli vesi soe, aga ääretult must, suve lõpp oli siis ju ka. Hmmm, kuna siin on talv ja ma käisin suplemas, seega olen nüüd talisupleja :-) Aga peale paari tundi jõudsin järeldusele, et kui väga ma seda ka igatsenud siiani, siis tegelikult pole ma eriline rannalõvi. Kui surfata ei saa ja vollet ei mängita, siis kaua sa seal ikka passida viitsid. Jätsin oma reisikaaslased rannale peesitama ja läksin linna üle vaatama.
Broome'i olin arvestanud enda jaoks linnaks, kust alates hakkan taas tõsisemalt tegelema tööotsimisega. Peale traditsioonilist Quarter Pounder einet kogupererestoranis Mäkdoonalds otsisin ülesse tööbürood, kust siis järgmisel päeval läbi käia peale resümee korrigeerimist. Selle aja peale olid ka sakslased end rannast püsti ajanud ja tegelesid aktiivselt ööbimiskoha otsimisega. Saime ranna lähedale karavaniparki telkimiskohad ning tähistasime meie teekonna ühe etappi lõppu ... Jõudsime sisemaalt taas mereni.
Järgmisel päeval alustasin oma päeva päris vara. Püüdsin end viia sellelt pikalt puhkuselt taas asjalikumale lainele. Käisin läbi mõned tööbürood ning püüdsin näida asjalik ja tubli. Kuid mis sest kasu on kui keegi teine sinu pingutused kerge vaevaga olematuks teeb. Nimelt sain peale lõunat meili ühest tööbüroost meili, et ma neile kiiremas korras helistaks, sest neil on mulle tööd pakkuda. Halva levi ja lollaka sagedusega meilikonto sünkroonimise tõttu jõudis see meil minuni alles pool tundi enne kella viite, kuigi välja oli saadetud vahetult peale lõunapausi. Nad olid mu numbrile helistanud, kuid mu telefon oli välja lülitatud. Aga tegelikult ju ei olnud. Püüdsin kontorisse helistada, kuid keegi ei vastanud enam. Tööpäev oli läbi. Saatsin meili, et olen hommikul esimese asjana teie juures ja nii ma ka olin. Vastu võttis mu administraatoripreili, kes eile mu andmedki kirja pani. Ütles, et kahjuks seda laomajandaja kohta, mida ta eile arvas mulle Derby'sse saavat, seda ikkagi polnud, kuid neil oli mulle eile teine töökoht mõneks nädalaks, kuid kuna ma telefonile ei vastanud, siis võeti järgmine kandidaat. Üdini pettununa püüdsin selgust saada, et miks mu telefon siis ei vastanud, et järgmine kord sellist situatsiooni vältida. Ja siis tuli välja, et preili administraator oli mu telefoninumbris kaks numbrit omavahel sassi ajanud. Sorry ... Mis sorry ?!? Sa vana ... Ma ei teadnud isegi kuidas sellele reageerida. Mul tõesti oli seda tööd vaja. Kurvalt lonkisin autoni ja sõitsin sadamasse, lootuses sealt midagi leida. Jah, olin omadega valmis taas laevale minema, kuid kahjuks jäi ka sadamaskäik tulemusteta.
Karavaniparki tagasi jõudnuna vaatasin üle summa arvel ja sendid rahakotis ning püüdsin jõuda mingile otsusele, mida ma edasi teen. Olin juba kaks nädalat olnud teel. Nädal aega sellest elasin küll Katherine'is, kuid kulus raha ka seal. Olin tegelikult lootnud selle ajaga juba Perth'i jõuda, kuid mingi lolli aga pärast jäin koos teistega. Igatahes oli seis selline, et võimalusi oli kaks. Kas jääda Broome'i, sest hädapärast oleks olnud raha elada siin pea kaks nädalat kokkuhoidlikult või püüda sõita Karratha'ni. Seal töö leidmiseks oleks mul olnud üks nädal. Ja siis oleks olnud hambad. Loomulikult oleks suutnud ka Perth'ini sõita, kuid siis oleks taskud olmud tühjad ja söömisest tee peal oleks pidanud ka loobuma. Seega ei võtnud ma enam seda viimast varianti tõsiselt. Eriliselt nõutu olek. Tuletasin endale meelde vanarahva tarkust, et hommik on õhtust targem ja püüdsin sellele hetkel rohkem mitte mõelda.
Broome'i üks vaatamisväärsusi on kaunis täiskuu tõus merelt, mis siia suvekuudel kolmeks päevaks meeletult turiste kokku toob. Seadsime seda vaatama meiegi. Minu soov oli, et läheksime sadamaalale, kust oli võimalus meresolevatele kaljudele ronida ja seda vaatepilti privaatselt nautida, kuid lollakas demokraatia viis meid lõpuks kõige rahvarikkamasse kohta üldse. Seega jäi meile võimalus seda ilusat hetke nautida suure rahvamassi keskel piiludes nii palju kui võimalik inimeste peade vahelt hiiglasliku kuu tõusu. Sellest hoolimata oli see ilus: hiiglaslik punane kuu ja selle peegeldus tasaselt öiselt merelt. Kahju oli vaid, et ma oma kaaslastele rohkem peale ei käinud ja sadamaalale läinud. See koht, millest rääkisin, asub neeme tipus. Seega oleks kaljudel olnud võimalus ühelt poolt jälgida päikeseloojangut ning peale seda külge keerates imekaunist kuutõusu. Järgmine aasta uuesti :-)
Olin vahepeal suhelnud Leemet'i ja Karmen'iga, kes olid otsapidi keset Austraaliat linnas nimega Alice Springs. Kuna nad polnud selle lühikese aja jooksul seal tööd leidnud, siis plaanisid nad sealt edasi liikuda. Aga kuhu, seda ei teadnud nad isegi. Töö otsimise huvides oleks olnud mõistlikum võtta suund allapoole, kus valitses talv. See talv pole siin just samasugune kui Eestis, kuid siiski selline enam vähem Eesti sügise mõõtu talv. Ja väga ei kutsu see meist kedagi. Kuna ka Alice Springs hellitas neid ligi nullkraadiste öödega, siis olid nad suundumas põhja. Kuna minulgi polnud enam väga edasisõiduks soovi (loe: võimalust), siis otsustasime, et mina võtan suuna tagasi ja kokku saame Kununurra's. Aga otsustasime anda kõik saatusele veel ühe päeva meid praegustes asukohtades tööga varustada ja kui midagi tulemas ei ole, siis kohtumiseni Kununurra's. Miks mitte :-)
Ütlesin sakslastele, et see on mu viimane õhtu nende seltskonnas ning plaanin jääda Broome'i või liikuda tagasi Kununurra'sse, et sealt edasi oma sõpradega koos tööd otsida. Veestsime Lisa ja Mathias'ega toreda õhtu . Vallutasime karvanipargi grillala ja valmistasime krokodilliburgereid. Olin paar korda söönud känguruuburgereid. Esimene kord valmistasime neid Maanusega Orange's ning siis tundusid nad rohkem rotiburgerid oma kirbe maitsega ... Mis sest, et ma rotiburgereid söönud pole. Sitta pole mina ja enamus meist söönud, ometi ei halvusta meid peale koka keegi, kui mõne toidu kohta sitt ütleme. Aga kuna lubasin varasemalt, et proovin edaspidi kõike asju kaks korda, siis Stefanie poolt valmistatud känguruuburgerid Halls Creek'is olid ülimaitsvad. Aga jätkuks krokodilliburgeritele ... Ma tean, et tühi kõht on parim kokk, aga no need olid parimad burgerid, mida ma saanud olen. Natuke nagu kana, aga kuidagi tummisem ja ... Lihtsalt hea. Lisaks käis meie lauast läbi palju toredaid inimesi, kes ka seal karavanipargis peatusid. Austraalia oma inimesed, kes põhimõtteliselt kamba peale kogu maailma läbi olid käinud. Lihtsalt istud ja kuulad. Eriti jäi meelde üks Barbados'el elanud poiss, terve Euroopa ja Aasia läbi rännanud vana krossisõitja ja Melbourne'i lähedalt pärit vana ärikas. On ikka ilmas inimesi.
Järgmisel hommikul pakkisime kõik taas oma asjad autodesse. Sakslased plaanisid jätkata oma reisi Perth'i ning mina polnud veel kindel, mida ma teen. Kui Leemet ja Karmen ütlevad Kununurra plaanile ei, siis jään Broome'i, vastasel korral ootab ees pikk sõit tagasi, kuid meeldiv taaskohtumine vanade sõpradega. Jäin nende kõnet ootama. Samal ajal läksime sakslastega randa hüvasti jätma ja viimast grupipilti tegema. Tegelikult oli tore, et nad mu minu mugavustsoonist Darwin'ist välja aitasid. Reis ise oleks võinud olla vähe lahedam, aga tegelikult oli neid häid hetki oluliselt rohkem. Teadsin, et sõit Perth'i jääb neile kõigile viimaseks siin Austraalias ja edasi ootavad lennukipiletid koju. Ainult šveitsi tüdruk Stefanie pidi veel kuu aega Austraaliat ja Bali't avastama ... Mina olin kade tema peale, et ta ei pidanud töötama, et reisida ning tema oli kade minu peale, et minul see töötamise võimalus eestlasena olemas on. Ihkame kõik seda, mida meil ei ole :-)
Saatsin sakslased taas teele ja jäin Leemet'i telefonikõnet ootama, et selgust saada enesegi kohta. Jõudsin selle aja jooksul paarile töökuulutusele vastata. Heh, üks oli isegi Katherine'is. Kas tõesti olen valmis nii kaugele tagasi sõitma. Eks näis. Siis tuli kõne. Paki asjad ja asu Kununurra poole teele.
Nii palju siis minu suurejoonelisest lääneranniku vallutamisest. Vähemalt jõudsin mereni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar