Paar õhtut varem oli Denis välja käinud, et lisaks õllejoomisele võiks vahelduseks millegi muuga tegeleda. Tõstsime kõik nõusoleku märgiks pilgu õlleklaasidelt ning jäime huviga kuulama, mida Denis välja pakub. Golf. Miks mitte minna mängima golfi?
Kaks päeva hiljem sõitis Denku autoga hosteli ette ja istusin autosse. Küsisin üle, et kas golfiväljak on kaugel, kuna mind tegi veidi murelikuks, et autos oli vaid kaks kohta, kuid minema pidime neljakesi. Sain vastuseks, et ei ole, ainult seitse minutit sõitu. See vist tähendas, et me läheme autoga. Eeldasin, et Kristjan ja Sass tulevad teise autoga, sest nende poiste õlgade laius võrdub kaks mind ja mina ei uskunud, et me sellesse kabiini neljakesi esiritta ära mahume. Siis ütles Denku, et läheme võtame Sassi ja Kristjani ka peale. Ja paneme nad taha kasti istuma, lõpetasin Denis'i lause püüdes vaimukas olla. Sõitsime Kristjanit peale võtma. Ja ei pannud teda kasti. Trügis mees kabiini. Jube kitsas oli. Järgmine reis Sassi järele. Ja ei läinud ka tema kasti. Trügis ka kabiini. Kolm tursket meest ja üks mitte nii väga turske said suure vaevaga kabiini pressitud ja sõit golfiväljakule algas poest läbisõiduga. Elutarkust pungil täis Denis ütles, et võtame oma õlled kaasa, on odavam kui sealt osta. Ma olin imestunud, et kas seal võib siis niimoodi õlut juua? Muidugi võib, isegi peab ... Palav on ju. See ei läinud üldse kokku minu ettekujutusega golfimängust, kuid kuna teised olid korra juba varem käinud, siis eeldasin, et ehk nii saabki olema.
Silme eest käis läbi Niitvälja golfiklubi reklaamvoldik, mis kunagi mu postkasti potsatas, kus kõik inimesed pildidl viksid ja viisakad. Alles siis lõi mulle pähe, et olen lühikeste rannapükste, t-särgi ja varbavahe plätudega. Ja niimoodi polnud riides ainult mina, vaid ka kõik teised. Kindel, et meid niimoodi mängima lastakse? Minu kahtlusi saatis teiste lõbus naer. Sa võid ju alati poest läbi minna ja omale soni osta. Otsustasin, et jätan seekord soniostmise vahele ja rohkem lolle küsimusi ei esita. Parkisime auto ja jalutasime õllekastiga golfiväljaku administraatori juurde. Poiste hämminguks ei lubatud meid sisse. Aga põhjus polnud riietuses, vaid lihtsalt oma jookidega mängima ei lubatud. Kristjan kergendas siis oma rahakotti ja varustas meid õlledega. Rentisime omale kepid ja need elektrilised sõidukid - golfikärud ning nö kihutasime esimese augu juurde.
Poisid olid kaasa ostnud paarkümmend palli. Peaks jätkuma ja ülegi jääma. Kamba peale otsustasime, et kõige õigem oleks vist küüa kõige suurema kepiga. Keegi polnud kindel, aga millegagi tuli ju alustada. Järgemööda kihutasid kõik oma pallid vette ... Ja siis veel kord ... Ja veel kord ... Ja siis veelkord. Hea, et omale ühe palli krabasin, sest põhimõtteliselt kihutati kõik pallid vette, eesotsas Kristjaniga. Ainus, kes palli vette ei löönud, olin mina. Mitte et ma oleks olnud sündinud talent. Loomulikult mitte. Ka ei saatnud mind algaja õnn. Ma lihtsalt ei saanud pallile pihta. Seni kuni me seal esimese augu juures "harjutasime", tuli lasta mõned mängijad meist ettepoole, sest minule hakkas juba tunduma, et me ei saagi sealt edasi. Seni kuni Kristjan uusi palle käis ostmas, sain mina lõpuks pallile pihta. Isegi enam vähem õiges suunas. Peale seda kaldusin arvama, et küllap on minus ikkagi peidus see tohutu talendikus. Nüüd lihtsalt vaja nende amatööridega siin natuke sipsida ja pea võib juba võistlema minna Tiger Woods'i endaga. Peale minu võrratut avalööki said üle veesilma ka teised. Ja mäng võis jätkuda. Need mõnikümmend palli, mis me seal vette uputasime, jäid ka viimasteks. Ülejäänud pallid pääsesid meiega lõpuni. Minu äsjaavastatud talendikus jättis mu peale esimest auku maha ja kukkusin teistega samale tasemele. Milline pettumus.
Päev toredasti sisustatud, võisime õhtul õlleklaase puhta südametunnistusega tõsta. Kuna Northern Territory's surfamisega tegeleda ei saa, siis siia pikemalt jäädes hakkan tegelema golfiga. Tahtmine on taevariik, saamine iseasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar