Kuna start Kununurrast Broome'i suunas oli start jälle suhteliselt hilja, peale lõunat, siis ega seda valget aega sõitmiseks kauaks ei jagunud. Pimedaks jõudsime Halls Creek'i. Seega saime sõidetud ainult 350 kilomeetrit. Kohalikus karavanipargis seadsime jälle oma laagri ülesse, et hommikul puhanutena edasi sõita. Meie vahelt läbi jooksnud musta kassi olime unustanud ning tundus, et nendega edasi minna polegi ehk nii tüütu. Kuna mu teekaaslased olid eilsest tasuta ööbimisest vaimustunud, siis püüdsid nad seegi kord eluaseme pealt kokku hoida. Nimelt astusid Mathias ja Lisa enne karavaniparki sissekeeramist autost välja ja jalutasid hiljem maksmata sisse. Nagunii keegi ei kontrolli. Püüdsin neile seletada, et üldjuhul võite selliseid asju katsetada ainult suuremates karavaniparkides, kus omanik ise ei tööta ja oma valdusi ei valva. Kuna tegemist oli küllaltki tillukese pargiga, siis soovitasin seda mitte teha ja ausalt näo pealt maksta 13 dollarit. Aga läks täpselt nii kuis sakslased soovisid ning hoidsid sellega 26 dollarit kokku. Mulle ei meeldi kui ei lähe minu sõnade kohaselt, aga ses suhtes ju hea, et teistel hästi läks.
Halls Creek on ikka päris tilluke linnake, keset mitte midagit. Seega oli üllatavalt meeldiv kohata hommikul IGA toidupoes kena inglise tüdrukut, kellega ma juttu ajama jäin. Mina püüdsin temast aru saada, et miks on ta just sellisesse pärapõrgusse tööle sattunud. Tema aga püüdis mulle seletada, et ainult pärapõrgus töötades ongi võimalik midagi säästa ja eks ole see ka omaette kogemus ning seda suurem rõõm on hiljem veidi rahakamalt tagasi pöörduda tsivilisatsiooni. Peale tema arutluse kuulamist jäin isegi mõtlema, et ehk peaks välistama ainult ookeaniäärsed linnad elukohana ja proovima õnne töö leidmisel ka väiksematesse linnadesse kiigata. Edaspidi Gumtree portaalist töökuulutusi sirvides ei vaadanud ainult Darwinit, Broome'i ja Perthi, vaid ka kõike, mis nende vahele jäid. Tegelikult olen ma ju enamuse oma ajast niigi siin suurest tsivilisatsioonist eemal olnud, kuid millegipärast polnudki mul sellest ajast tagasimõeldes nii kahju. Mulle meeldisid need inimesed, keda ma neis väikestes paikades kohtasin ja ka aeg liikus meeldivalt rahulikus tempos. Eks näis kuis läheb.
Kuigi Broome ei olnud enam kaugel, kõigest 700 kilomeetrit, siis ometi otsustasime teha veel peatuse Derby's. See linnake asus ookeani ääres ning kuna mu teekaaslastele valetatud ajalimiit Broome'i jõudmiseks seal päeva peatuda lubas, siis ei hakanud ma vastu vaidlema. Lisaks suutsin endale ette manada pildi vaiksest väikelinnast ookeani kaldal, millel imeilus inimtühi liivarand. Just, olime jõudnud sisemaalt taas rannikualale. Pole vist õige seda piirkonda veel läänerannikuks kutsuda, aga ma sellest suurt numbrit ei teinud, minu jaoks olime juba läänerannikul. Jälle jäime pimeda peale oma saabumisega ning sõitsime taas karavaniparki, et oma laager püsti lüüa ja hommikuks välja puhata. Taas olid sakslased nn sobi tegemas. Seekord pugesid karavaniparki sissesõidul Kira ja Stefanie oma auto tagaistmele peitu ning Lisa ja Mathias tulid minuga administraatori vastuvõtule, et tasuda telkimise eest. Seekord sakslastel enam õnne ei olnud. Nimelt tund paar hiljem istusin Kira ja Stefanie'ga telgi kõrval laua taga, kus nautisime külma õlut peale pikka sõitu. Üks hetk oli laua kõrval omanikust administraator, kes küsis tüdrukutelt tigedalt, kes nad on ja miks nad siin on? Kira ja Stef püüdsid selgitada, et nad on mul külas siin ja telgivad teises karavanipargis ning on pea lahkumas kui õlle otsas. Samas ei osanud tüdrukud arvestada sellega, et linnas on küll veel üks teine karavanipark, aga seal ei ole lubatud telkida. Omanik, kes loomulikult kohaliku inimesena oli selle kõigega kursis, läks põlema ning lubas mu välja visata sealt, kuna ma olen petis. Minu jaoks jäi arusaamatuks, miis mina just talle ette jäin. Juhtisin ta tähelepanu asjaolule, et siin on kaks autot, millest üks on minu ja millega reisin ainult mina ning siis on teine auto ... Viipasin Mathiase ja Lisa suunas, et mugavalt minusse eriliselt mittepuutuv ebamugav selgitustöö asjaosaliste endi kraesse lükata. Ja siis jäin ise muiates nautima seda näitemängu. Mulle nii meeldib kui aegajalt läheb täpselt nii nagu ma olen arvanud. Sakslased jooksid oma jutuga kiiresti elu näinud omaniku ees kokku. Kuid ometi jäime just mina ja Stefanie tema märklauaks. Ehk ei meeldinud talle minu muretu ja naeratav olek. Aga ma ei suutnud ju muud moodi olla, see lihtsalt oli nii naljakas kui tead, et sinusse see asi ei puutu ja saad rahuliku südamega kahjurõõmsalt oma sõprade äpardusi jälgida. Igatahes viipas ta minu suunas, et tuleksin kontorisse selgitusi andma ja võtaksin oma tüdruksõbra ka kaasa, viidates Stefanie suunas. Selgitusi andma ma ei soostunud, kuid kuna sakslastel sularaha ei olnud ning peale seda fiaskot omanik enam kaardimaksega nõus polnud, siis maksin nende eest ise ning saatsin tüdrukud end sisse registreerima. Kogu selle jama tulemuseks oli see, et omanik pani meid ja autode numbrid kuskile karavaniparkide üldnimekirja kui erilised petised, kellele ei tohiks kuskil enam öömaja anda. Minule tegi kogu see seik palju nalja. Eks paistab mida selle omaniku ähvardused ka väärt on. Samas oleks ka natuke nadi olla kõikide karavaniparkide pesona non grata, sest see on ikkagi soodsaimaid võimalusi ööbimiseks ning kahju oleks iga kord kellegagi sõdida ja selgitusi jagada.
Hommik algas taas imekauni ilmaga. Ma pole vihma näinud juba kuid, kui merel üls väike sabin välja arvata. Veidi kurnav on see minusugusele, kuid ometi olen sellega päris harjumas. Seda mõnusam tundus mõte, et pidime täna päeva rannaskäiguga alustama. Pakkisime taas oma kodinad autodele ja seadsime end kohalikku infopunkti. Meie üllatuseks tuli välja, et neil siin polegi randa kui sellist. Milline raiskamine, elada India ookeani kaldal ja randa pole olla. Ei hakanud siin rohkem ringi vaatama, vaid võtsime suuma Broome'i poole. Seal pidi olema kena rand, kus lõpuks oleks saanud end taas ookeani soolasesse ja sooja vette kasta. Ma ei mäletagi, millal ma viimati ookeanis ujusin ... Siis kui Manly's elasime ... Piinlik :-)
Derby külje alla jäi veel üks omapärane vaatamisväärsus. Nimelt oli seal üks isemoodi boabi puu. Säherdune tünjas tüvi, mis oli seest õõnes. Omal ajal hoiustati selles transporditavaid aborigeenidest vange. Kuigi antud puu ia teavitustahvlid seal pidid olema sellised pisarakiskujad valgele turistile, kellele aborigeenide kannatused vähegi hinge lähevad, siis minule mõjus see kohustuslik haletsusenõudmine pigem vastupidiselt. Ma ju olen ikkagi eestlane ja eestlased on ju enim kanatanud rahvus üldse ... Ja meie kannatusi ei tea ega haletse keegi :-) Mäletan, kuidas Lisa ja Mathias jätsid selle peatuse ajal suitsetamise vahele ... Nende sõnul austusest aborigeenide kannatuste vastu ... Ma ei suutnud nokkimata jätta ... Ja tulemuseks oli jälle autotäis solvunud sakslasi :-)
Järgmine peatus Broome. Ma luban, et siin lähevad meie teed lahku :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar