Ma armastan öelda, et inimesed on täpselt nii laisad kui neil olla lastakse. Kuidagi olin seda öeldes alati mõelnud kellegi teise peale, kuid nüüd pidin tõdema, et olin ise oma laiskust Darwin'isse kinni jäänud. Kuna kedagi teist mu kõrval polnud, siis pidin oma murega peegli ette minema, et lõpuks näost näkku kõige tagemaga plaani pidada, et mis saab edasi. Samal viisil jätkata, ükskõik kui mõnus see ka ei olnud, enam ei saanud. Põhiprobleem oli muidugi rahas, õigemini selle puudumises. Kuna Darwin oli üle ujutatud kõiksugu ränduritest ja konkurents igale töökohale oli meeletu, siis mõtlesin vastuvoolu ujuda, liikuda Läänerannikule Perth'i, kus küll ilmad külmad, aga tõenäosus tööd leida, seevastu oluliselt suurem. Pealegi ei peaks ma seda reisi ju üksi ette võtma. Minu endised toakaaslased olid ju ka sinna teel. Oleksin pidanud neile lihtsalt järele kihutama ja edasi oleksime liikunud koos. Njah, aga selleks oleks vaja raha. Raha saanuks ma maksuametist. Enda arvutuste kohaselt oleksin pidanud makse tagasi saama ligi 2000 dollari ulatuses. Pole paha, oleks Villu Reljan selle peale öelnud. Piisavalt, et Perthini välja sõita kui liialt pikaks ajaks teele ei jääks. Mure oli aga selles, et ma ei saanud makse tagasi veel nõuda, kuna kõik lõplikud palgalehed kõikidest töökohtadest polnud veel laekunud. Samas ei tahtnud enam siia ootama ka jääda, sest iga päev siin nõuaks veel raha. Igatahes pöördusin rikaste kalameeste poole oma murega. Maanus ja Indrek aitasid mu jälle hädast välja. Kui olin heade sõprade abiga pika autosõidu finantsküsimused ajutiselt lahendanud, siis midagi targemat mul teha ei olnudki kui minna.
Enne minekut otsustasin oodata kui Maanus'e puhkus Bali'l läbi saab, et teda veel enne minekut näha ja autost talle tema varandus kaasa anda, sest tema tulevikuplaanid olid teistsugused ning meie hilisem kokkusaamine siin saarel tundus olevat vägagi ebatõenäoline, kuid kindlasti mitte võimatu ... Tahaks vähemalt nii loota. Lisaks Maanus'e laevale naasmisel pidi sealt maha tulema Indrek, kellega ma kokku ei saanudki kui ta laevale läks. Peale pikka esmaspäeva õhtut jõudsin teisipäeva hommikul kell kaheksa oma voodisse ning magasin maha vist kogu päeva, sest pidin Maanus'ele öösel kella poole neljaks lennujaama vastu minema. Kuna lennukini, millega Maanus pidi laevale edasi lendama, oli tunnike kuni kaks aega, siis saime taas veidi juttu rääkida, üksteise plaanidest aimu saada. Maanus arvas, et kui saak on hea, siis plaanib ta olla laeval kuni hooaja lõpuni ning seejärel on tal poolteist kuud viisa lõppemiseni aega ning selle aja jooksul tahaks ta suuremas linnas õnne proovida, nagu Brisbane, Sydney või Melbourne. Kui selle aja jooksul midagi IT-valdkonnast ei leia, siis vist ei hakka teise aasta viisat ka taotlema ja sõidab Eestisse, et midagi asjalikumat taas teha. Kogemusi on ta siin Austraalias saanud küll, et farmitöö moodi töid teha nagu enam ei viitsi. Raha on ta nüüd ka veidi teeninud ja ehk annab see talle aega Eestis taas kohaneda. Minu arust päris asjalik suhtumine. Ise olen seda sama mõelnud, kuigi minu puhul on kogu teenistus alati kuskile haihtunud, mistõttu olen nüüd sunnitud veidi raha ka teenima, mis tõenäoliselt sunnib mind siia ka vähemalt teiseks aastaks jääma ... Elame näeme.
Hommikul olin juba kõiki teavitanud, et homme pakin oma asjad ja liigun edasi. Vaikselt liikusid edasi kõik tuttavad hostelist ... Ju oli ka minul õige aeg edasi liikuda. Tuli veel vaid Indrek ära oodata, teha mõned tervitusõlled, et siis järgmisel päeval Katherine'i poole edasi sõita, kuhu minu toakaaslased oma värskelt ostetud autoga mootoririkke tõttu pidama olid jäänud. Nad olid seal olnud juba peaaegu nädala. Nende auto just kui oleks teadnud, et mind on vaja ära oodata. Igatahes tegime hostelis mõned õlled Ben'i, Ronja, Tim'i ja selle teise austraallasega, kelle nime ei mäleta. Lõpuks saabus kohale ka Indrek ning temaga edasi tegime minu viimase ja tema esimese õhtu Darwinis. Mingil hetkel kadus ta salapärastel asjaoludel ära ... pagana prantslannast velotakso juht :-) Mina jäin ühe kohaliku vennaga õlut jooma, kuni meie kõrval olevast lauast tõusid kaks jõhkralt laiaõlgset aborigeenihiiglast, kes otsustasid terrassil meie laua kõrvale põit tühjendada. Ma pole oma olemuselt rassist, kuid mida muud ma neist arvama peaksin kui kõik kogemused neist on sellised, et midagi muud lihtsalt ei jää üle ... loomad. Ütlesime, et see ei ole normaalne, mida te siin teete. Seejärel liitus nendega veel kolmaski elukas. Mis mõttes pole normaalne. Austraallane läks nende peale nii keema, et pidin ta sealt eemale rebima, sest nende kasvu hinnates oleks väga ebatõenäoline olnud, et me omal jalal sealt baarist oleksime välja saanud. Selle peale kittus austraallane turvameestele, kes noil abodel lahkuda palusid. Kuna abod eitasid oma käitumist, siis otsiti mind baari tantsuplatsilt üles kui tunnistajat. Küsiti, kas need mehed urineerisid terrassil. Ütlesin jah, mille peale abod mu ära tappa lubasid. Selle peale visati nad välja. Mina sain elusalt ja tervelt koju ... Kui pohmakas välja arvata.
Hommikul pidin juba kell 9 üleval olema, et asjad pakkida ja kella 10-ks end välja registreerida. Väga raske oli mõelda, et peaksin varsti autorooli minema, et 300 kilomeetrit sõita. Venitasin ja venitasin selle minekuga. Lisaks käis ka Indrek peale, et jää veel paariks päevaks, kuni temagi lennuki peale peab minema. Nibin nabin sain kell kolm liikuma.
Kuidagi kahju oli minna. Mitte ainult Indreku pärast, vaid ka Ben ja Ronja ... Üldse oli Darwin kuidagi armsaks saanud. Kõik oli käeulatuses. Kindlasti ei anna Darwin'it võrrelda Sydney, Brisbane'i või Melbourne'iga, ega mitte ka idaranniku linnadega, aga mingi võlu sellel linnal oli minu jaoks. Arvan, et jään seda linna taga igatsema ... Pigem siiski neid inimesi, keda siin kohtasin ... Darwin oli lihtsalt ühine punkt meie ajateljel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar