Lääneranniku suunas ... Katherine

Veidi väsinult, natuke nukralt, kuid ometigi suure kergendustunde ja ootusärevusega alustasin Darwin'ist sõitu Katherine'i suunas, mis pidi olema minu esimene peatuspaik pikal teel Austraalia läänerannikule. Katherine on 6000 elanikuga linnake ning asub Darwin'ist kõigest 300 kilomeetri kaugusel lõunas. Seega piisav kaugus, et enne pilkast pimedust sinna jõuda ja seal esimene öö peatuda. Pealegi olid seal paigal ka minu nädal aega varem startinud toakaaslased. Nende auto mootor oli vahetult peale Katherine'i kokku jooksnud ning olid seal linna serval asuva kohaliku autoremonditöökoja õuel laagris, oodates Darwin'ist uut mootorit. Meie viimase jutuajamise kohaselt pidid nad saama homseks valmis ning sealt edasi pidime koos edasi liikuma.

Päikeseloojangu järgselt saabunud pimedusega jõudsin peale kolmetunnist autosõitu sellesse väikelinna. Nagu alati peale pikka sõitu tegin peatuse kogupererestoranis Mäkdoonalds. Kõht täis, tuju hea, asusin otsima siis seda autoremonditöökoda, mille kõrval siis minu tulevased reisikaaslased peatusid. Peale uskumatud tund aega otsimist suutsin nende asukoha sellise täpsusega tuvastada, et nad ülesse leidsin. Loomulikult püüdsin ma neile helistada ja täpseid juhiseid küsida. Aega ei läinud mitte seetõttu nii kaua, et nende jutt oleks tõlkes kaduma läinud, vaid seetõttu, et katsu sa naisterahvastelt saada mõistliku juhist kui nad isegi päris täpselt ei tea, kus nad asuvad. Lõpuks sain siiski auto pargitud ja end laagrisse sätitud.

Minu esimene küsimus oli, et millal me hommikul liikuma hakkame. Selle peale tüdrukud vaatasid üksteisele otsa ja ei lausunud sõnagi. Mathias hakkas siis vaikselt seletama, et vaata, selline lugu, et auto ei ole veel ikka korras. Mina imestasin, et mis tal siis viga on. Emmmm ... Et see mootor, mille nad alguses saama pidid, ei sobinud autole ikkagi ning nüüd on juba uus mootor Darwin'ist tellitud ja homme hommikul jõuab siia ning laupäeval tehakse auto korda ja pühapäeval saame startida. Ma olin vait, naeratasin, sammusin sada sammu autoni, lõin õrnalt rusikaga vastu pagasiluuki ja ütlesin vaikselt fakk. Ma oleksin võinud veel ju paar päeva Darwin'is veel olla ja Indrek'uga veel mõned tiirud õhtul linna peal teha. Lisaks ei jõudnud ma Ben'i ja Ronja'ga korralikult hüvasti jätta. No miks nad seda juba telefoni teel ei öelnud ... Olgu, seekord saate andeks. 3 päeva Katherine'is pean ikka vastu :-)

Kuna sakslased olid siin juba pea nädala peatunud, siis olid nad remonditöökoda pidava perekonnaga suured sõbrad. Ausalt öeldes olin taas imestunud kui heasüdamlikud inimesed siin olla võivad. Esiteks aitasid nad paarisaja kilomeetri kauguselt sakslaste katkise auto tagasi Katherine'i toimetada. Siis lubasid nad oma hoovis telkida, pakkusid kasutada oma pesemisvõimalusi, tualetti, elektrit ja kööki. Põhimõtteliselt täiesti võõrad inimesed lasti oma koju. Peremees tegeles isiklikult autole uue mootori ja mehaaniku otsimisega, sest nende endi tegevus piirdus vaid autode elektritöödega. Mõtlesin, et kas Eestis ka selliseid inimesi leidub või on eestlane selline mossis enesesse tõmbunud toriseja, kes võõraid ei usalda ning abistama väga ei kipu. Mathias'e sõnul olevat ka sakslased sellised nagu mina siin praegu halli eestlast kirjeldasin. Peale pikka arutelu jõudsime järeldusele, et õige ta on, et millegipärast oma rahvuskaaslast (õigem oleks ehk öelda kaasmaalast) kodumaal ei kipu aitama ei eestlane, ega sakslane ning tõenäolisel ka mitte venelane või soomlane. Samas ollakse väga varmad abikätt ulatuma igale rändurile, kes nende riiki väisab ... Räägin siiski heledanahalistelt ränduritest. Sest eurooplased ja ja eurooplaste järeltulijad Austraalias või kus iganes on küllaltki rassistlikult meelestatud seltskond, kelle silmis inimese usaldusväärsust mõjutab oluliselt tolle nahavärv. Ah pagan kui segaseks mu mõte läheb. Tahtsin lihtsalt öelda, et mina usun, et Eestis elab sama toredaid ja lahkeid inimesi, nagu igal pool mujal maailmas, lihtsalt inimesed meie ümber on meie enese peegeldus. Naerata ja inimesed naeratavad sulle vastu ...

Laupäeval korraldasime sealsele pererahvale õhtusöögi ... Tänutäheks. Lisaks pererahvale tulid kokku ka nende sugulased. Stefanie, kes elukutselt kokk, kamandas meid päev otsa köögis. Aga mega õhtusöök tasus end ära. Lisaks andis see võimaluse suhelda täitsa tavaliste austraallastega. Naljakas, kuidas nad suud pärani kõikide meie reisilugusid kuulasid. Kuigi see kõik on juhtunud nende endi kodus, mitte kuskil kaugel kaugel. Sain paar päeva varem ka kirja Stanthorpe'i majaperenaiselt, kellele olin kirjutanud elust krevetilaeval ning kelle sõnul näete te enesele tunnistamata siin Austraalias aasta jooksul rohkem kui enamus Austraalia noori kogu oma nooruspõlve jooksul. Siinjuures tahaksingi rõhutada seda enesele tunnistamise osa, sest ise ma oma nn seiklusi nii kõrgelt ei hindaks, kuid naljakal kombel on see muutnud mu enesele märkamatult jutuvestjaks. "Travelling- it leaves you speechless, then turns you into a storyteller." (Ibn Battuta)

Pühapäeval sõidutasid peretütar Amy ja tema elukaaslane David meid linnast välja. Nende maalapilt voolas läbi väike jõgi, kus oli nende salajane ujumiskoht. Ma ei ole kunagi väga jõesängides supleja olnud. Eestis on selleks liiga külm vesi ning siin Austraalias on neil krokodillid. Kuid peale paarikümmend kilomeetrit mööda tolmavat punast kruusateed autokastis sõitmist ja Amy lubadust, et siin ei ole krokodille, ei jätnud ma seda võimalust kasutamata. See oli esimene kord peale Orange'st lahkumist kui ma sain ujuda looduslikus veekogus, mitte mingis klooriveega täidetud basseinis ... Sellest oli möödas rohkem kui viis kuud. Juba nii palju. Läbi hakkab saama see aasta.

Sakslaste auto uus mootor saabus alles kolmapäeval. Seejärel ei leidnud mehaanik aega remondiga tegeleda ning iga päev püüdsime siin kuidagi oma aega sisustada. Mina avastasin enda jaoks Hot Springs'i soojaveeallikad, kus oli mõnus puudevarjus soojas vees supelda. Kuna tegemist Katherine'i ühe peamise turismiatraktsiooniga, siis oli see kahjuks kogu aeg küllaltki üle rahvastatud. Kuna ööd olid sel ajal küllaltki jahedad, temperatuur võis langeda kuni 10 kraadini, siis arvasin iseenese tarkusest, et just öösel võiks olla seal soojaveeallikatel eriti lahe. Täiskuu valgel astuda külmast välisõhust õrnalt auravasse sooja vette. Ja öösel pole ju turiste ka. Siinkohal tabasin sihtmärki vaid kahe asjaga, vesi oli soe ja turiste polnud. Samas oli kuuvalgus varjatud suurte puude poolt ning näha kuhu sa astud, polnud absoluutselt. Pilkases pimeduses oli vaid kuulda, et rahvahulk siin on suurem kui päevasel ajal. Nimelt harrastavad kohalikud noored seal õhtut veeta pilkases pimeduses vees supeldes. Üldsiselt ongi raske leida ilusaid ja privaatseid kohti kui sa just sealkandis ise elanud ei ole. Kõik imeilusad kohad, mis kaartidel märgitud ja milleni jõudmiseks just sadu kilomeetreid lähimast asulast sõitma ei pea, neid väga privaatselt nautida ei saa. Seda enam ootasin jõudmist läänerannikule, kus imekauneid mereäärseid inimtühje paiku pidi jaguma kõigile.

Peale nädalakest ja paari päeva ootamist oli laupäeva õhtuks oli sakslaste auto taas sõidukorras. Laupäeva õhtu oli siin ka linna show-päev. Tegemist sellise suure laadaga, kus ka lõbustuspark püsti pandud ja laada teises nurgas toimub rodeo. Lõbus õhtu enne ärasõitu. Polnudki aastaid karuselliga sõitnud ... Ja rodeo ... No nägin vähemalt ära.