Mäletan kui Maanus'ega Adis'elt autot ostma hakkasime, siis enne seda küsisime tema arvamust, et kas see auto Darwin'isse meid suudaks viia. Adis vastas ausalt, et tema ei usu, et see auto seda reisi vastu peaks. Ometigi võtsime põikpäiselt Maanuse eestvedamisel vastu otsuse, et Darwin'isse sõidame autoga. Nii me selle ära ostsime ja siia ka kohale jõudsime. Varasemalt juba kirjutasin, et vahetult peale Darwin'isse jõudmist parkisime auto hosteli taha ning jätsime ta pea nädalaks puhkama. Ja siis kui ühel hetkel teda väga vaja oli, siis ta lihtsalt keeldus käivitumast. Maanus kiirustas taksoga lennujaama ja katkine auto jäi minu hooleks.
Kuna minul puudub pädevus katkiste autodega midagi peale hakata, siis pöördusin järgemööda tedlikumate tuttavate ja tuttavate tuttavate poole. Ükshaaval või hulga kaupa käisid tarkade kogu delegatsioonid autod vaatamas ja näppimas, kuid tulemus oli ümmargune null. Sain soovitusi pukseerida auto remonditöökotta. Aitäh, selle peale poleks ma tõesti ise tulnud. Kahjuks oli rahaline seis selline, et remonditöökojast võisime autoga vaid unistada. Nii see sinna pikemaks seisma ja raha ootama jäi. Möödus paar nädalat ja olin ise juba krevetilaevale sättimas. Võtmed jätsin Karmen'i kätte, et äkki saan vahepeal merel rikkaks või võidab tema lotopiletiga, et siis oleks tal võimalik see auto parandusse toimetada. Või teine, natuke halvem variant, et kui ta hostelist ära kolib, siis tuleb lasta auto kuskile pukseerida, sest muidu võtab pukseerimise ette hostel ja tulemus oleks võinud olla ettearvamatu. Ei oleks mina seda autot pärast linna pealt leidnud või tasulise parkla arvet jõudnud maksta. Läksin mitte väga raske südamega laevale ja minust see auto sinna maha jäi.
Laeval olime pea igasugusest välissuhtlusest ära lõigatud, kuni ühel päeval sattusime suhteliselt lähedale ühele linnale, ning see tõi mu telefoni õhkõrna mobiililevi. Sellest piisas, et saada Karmen'ilt läbi Leemet'i teada, et auto on korras ja nad lähevad sellega Litchfield'i loodusparki. Probleem olevat olnud süüteluku põhjas ning Kristjan olla vedanud juhtme akult otse starterile, millega auto olla käima saadud. Lihtsalt igaks käivitamiseks tulla kapott avada ja juhtmeots aku pluss-poolega ühendada. Tore kui asjad iseenesest lahenevad. Tüütu lahendus, aga parem jabur käivitus kui tuvi katusel. Rõõmu sellest mõttest sain vaid nädalaks, sest siis saabusime maale tankima ning sadamas sain teada, et noored oli Litchfield'i looduspargist tagasi sõites vaevu parklasse jõudnud, kui rihmaratas oli katkisena küljest pudenedud. Ilma selle rihmata kadus roolivõim, aku laadimine, mootori jahutus ja konditsioneer, mis iseenesest juba niigi ei töötanud. Tahtsin kiruda, aga tegelikult ajas mind muigama, et see auto ei jäta sind kunagi tee äärde, vaid toimetab sind viisakalt sihtpunkti ning alles siis ütleb ülesse :-)
Teadmisega, et auto seisab taas katkisena Ashton Lodge hosteli taga parklas, läksin ma taas laevale. Järgmise linnakülastuse ajal astus laevalt maha Leemet, kes koos Karmen'iga plaanisid Darwin'ist lahkuda. Denis pages kalalaevale ja Maanus juba oli merel. Lisaks olid Sass ja Kristjan kulutuste piiramiseks hostelit vahetamas. Ei teadnudki, mida teha selle autoga. Katsin silmad ja kõrvad kinni ja põgenesin autoprobleemide eest merele. Lootsin, et äkki lahenevad mured iseenesest. Pahatihti neil on ju see kombeks. Paari nädala möödudes olin jälle linna saabumas ning levipiirkonda jõudes sain Karmen'ilt sõnumi, et auto on Denis'i poolt toimetatud kuskile sadamasse kai äärde ja võtmed on kellegi Ivo käes. Julgesin juba rõõmustada, kuidas ma ettenägelikult oma probleemid kaldale jätsin ja nad ise endale lahenduse leidsid. Sain aru, et auto töötab, kuid eksisin. Denis oli ostnud autole uue aku, juhtmega käivitanud ning siis kesklinnast sadamasse sõitnud. Laeva kai äärde parkides avastasin, et auto on pargitud täpselt meie laeva kõrvale. Ei pidanud vaesekest tervelt sadamaalalt taga ajama. Tore, kui miski tuttav sind kai peal ootab. Mis sest, et katki, ikkagi oma. Õnneks juhtus Denis jälle samal ajal maal olema ja toimetas mulle võtmed koju kätte. Lisaks sain temalt täiemahulise väljaõppe, kuidas autot käivitada ja Denis arvas optimistlikult, et selle uue akuga peaks saama remonditöökotta ära sõidetud küll. Õhtul tegime Dan'iga proovi, kuid tuli välja, et uus uhke aku on tühi. Veider, kuidas ühe probleemi lahenedes kerkivad ülesse uued ja uued. Hiljaaegu nägin facebook'i lehel kellegi postitust õnne olemusest. Õnn olevat see kui oled saanud ühe jama kaelast ära ja järgmine pole veel kohale jõudnud. Nii ta vist ongi :-) Igatahes oli mul veel jäänud üks reis merel, mistõttu sain jälle oma probleemidega tegelemise edasi lükata. Kapten veel küsis enne viimast mereleminekut, et kas ma ei karda, et abod mu auto ära virutavad või pakkudele tõstavad või lihtsalt keegi arvab, et oleks tore klaasid sisse lüüa. Ah ole nüüd, see on ju Austraalia, mitte Lasnamägi :-)
Ja kui meresõit otsa sai, pidin oma katkise autoga silmitsi seisma. Krt, keegi oli küljepeegli ära virutanud. Väiksed vastikud Austraalia varganäod. Peas välkus korraks mõte, et kui suur võiks olla tõenäosus, et selle peegli panid pihta eestlased. Ei hakanud sellega pead vaevama ja jätsin auto veel nädalaks kai peale kudema püüdes ise eluga maismaal harjuda. Ja siis võtsin selle jama lõpuks ette. Püüdsin olla kooner, püüdes vältida puksiirile kuluvat raha ning otsustasin aku tassida ise remonditöökotta, lasta see täis laadida ja siis autoga töökotta ise kohale sõita. Jalutasin sadamasse, kruttisin aku maha ja hakkasin sellega linna jalutama. Autoaku, mis see sunnik ikka kaalub. Kuid Darwin'is on niisamagi jalutada paras piin, palavus on meeletu. Siis püüdke ette kujutada kuidas te mõned kilomeetrid jalutate autoaku süles. Peale esimest kilomeetrit tundus, nagu saaks aku iga meetriga sada grammi kaalule juurde. Lisaks saatsid kesklinnas sind inimeste imelikud pilgud. Palav. Jõudsin lõpuks remonditöökotta. Ei kahjuks me siin sellist teenust ei paku. Miks? Kuidas teil pole akulaadijat? On, aga selline on firmapoliitika. Ah, mine p...sse, ma tassisin seda paganama tankiakut pea neli kilomeetrit ja sa ütled mulle, et selline on teie poliitika!?! Ah savi, tagasi ma nagunii ei viitsi tassida, kui juba tühi aku kaalub nii palju, mõtle, mis siis veel täislaetud aku kaaluda võib :-) Anna mulle puksiiri number, ma toon selle auto siis ka siia. Tunni aja pärast olime autoga tagasi ja jätsin ta remondimeeste hoolde.
Ülejärgmine päev sain telefonikõne, et muidu on auto korras ja ka kaks uut rehvi paigaldasime vastavalt teie soovile, kuid kahjuks ei suutnud me tuvastada viga, miks see auto ei käivitu. Omast arust tegin teile selgeks ju, et süüteluku põhi on probleemiks. Jah, see võib olla küll nii, kuid sellega peaksite siis autoelektriku poole pöörduma. Siit tuligi välja see omapärane süsteem, et kõik elektrilistesse süsteemidesse puutuv on siin riigis autoelektriku lahendada, mitte autoremondiluksepa. Ehk on see ka Eestis nii, kuid üldjuhul pakutakse meil seda teenust ühest kohast, siin pead kahes erinevas asutuses käima ... On erandeid, aga üldjuhul on need erinevad ettevõtted Siis pakuti mulle välja selline lahendus, et nad paigaldavad parema juhtme aku ja starterimootori vahele ja installeerivad salongi armatuurile lisanupu, et ma ei peaks käivitamiseks enam kapotikaant kergitama, vaid peale süüte sissekeeramist peaksin käivitamiseks lihtsalt nuppu vajutama, nagu tänapäeva uued autod :-) Kõlas jaburalt, aga omamoodi ägedalt ... Tehke! Ja nii nad tegidki.
Auto remonditud, rehvid vahetatud ja REGO uuendatud. Tundsin taas, nagu oleks kogu Austraalia mu ees valla - vabadus. Millegipärast otsustasin ikka Darwin'isse jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar