Nagu öeldud olin otsustanud Darwin'isse jääda. Püüdsin sundida end tööotsimisega tegelema, kuid pea oli raske ja sellest midagi tõsist välja ei tulnud. Käisin küll läbi kõik tööbürood ja isegi tõstukijuhi kursustel käisin, kuid abi sellest suurt ei olnud, kui polnud tuju end kuskil müümas käia. Nii vaikselt venis iga päev sama rada. Tõmbusin iga päevaga rohkem endasse ja ei tahtnud kellegagi suhelda. See oli vist minu senine kõige madalam hetk siin. Ei saanudki lõpuks aru, kas ma tahan koju või ei taha seda enam üldse.
Ühel päeval tuli mu toakaaslane Stefanie oma sõbrannaga meie tuppa ja küsis, kas ma ei tahaks nendega tulla randa ilutulestikku vaatama. Kehitasin õlgu. Midagi targemat mul ka teha polnud ning andsin oma nõusoleku. Oli Northern Territory päev. See on siin ainus päev, kui inimesed võivad osta ja lasta ilutulestikku. Lisaks oli Mindil Beach'i rannas suur ametlik ilutilestik ning sinna mind kaasa kutsutigi. Austraalias osatakse raha ilutulestiku peale kulutada. Vapustavalt võimas ilutulestik, millest uhkemat olen näinud vaid aastavahetusel Sydney's. Peale ilutulestikku seadsime end tagasi hostelisse, kus üks sakslaste sõbralik seltskond väikest moodi pidu oli korraldamas. Kuna ka minu kaks kaaslast olid nende sõpruskonnast, siis tariti ka mind edaspidiselt nende seltskonda. Just see oli õhtu, kui leidsin uuesti ülesse oma rõõmsa olemise ja rahulolu, et olen just nüüd siin.
Mõne päeva pärast ostsid mu kolm toakaaslast(Stefanie, Lisa, Mathias) ja nende sõbranna (Kira) omale auto ning plaanised sellega suurejoonelise reisi mööda läänerannikut Perth'i. See pani ka minu mõtlema, et ehk peaksin minagi nendega liituma. Kahe vana autoga oleks oluliselt turvalisem kui kunagi hiljem üksi minna. Kuid kuna raha mul selleks polnud, siis lükkasin selle kunagisse kaugesse tulevikku. Lubasin endale, et peale tulumaksu tagasisaamist võtan selle ette.
Kuna kogu meie sõpruskond seal vaikselt laiali vajus, siis jäime alles mina, Ben ja Ronja. Meie igapäevane tegevus oli spaa-tekil päikese käes peesitada ja õhtul koos midagi head süüa teha. Söögi valmistamiseks on alati vaja eelnevalt poes käia ning poeskäik Ben'i ja Ronja'ga oli minu jaoks paras ekstreemsus. Kuna meist kellegi rahaline seis väga kiita polnud, siis õpetati mind, kuidas toime süüa nagu kuningas, kui taskud on tühjad. Nimelt harrastasid nad nn prantsuse poodlemist maakeeli osalist varastamist. Mulle oli see äärmiselt vastumeelne ning olgem ausad, südametunnistus jäi piinama ja häbitunne riivas hinge. Nad käisid poes nii, et maksid kümmekond dollarit, kuid kaupa oli koguväärtusega ligi kaheksakümmend dollarit. Nimelt on Austraalias enamikes suuremates toidupoodides samasugused iseteeninduskassad kui olid seda kunagi Keilas Rõõmu kaubamajas, kus ostetud kauba lasid ise makseterminali juures läbi ja maksid selle eest, mille läbi lasid. Nende nahhaalsus oli muljetavaldav. Mõned odavamad asjad lasid nad triipkoodi-lugeja alt läbi, kuid enamuse panid kotti niisama. Oma küsimusele, kas nad vahele ei karda jääda, sain vastuseks, et selles konkreetses poes on see vahelejäämine raske, kunakontrollija, kes seal kassade juures seisab, ei tee oma tööd. Ja kui on seal keegi teine, siis tuleb 50 minutit kauem poes ringi käia, et siis algab jälle selle möku vahetus. Ja mina arvasin, et ainult prantslased on selleks võimelised, aga nüüd siis tean, et seda teevad ka sakslased. Minu ees uhkustamiseks olid nad õhtusöögiks valinud välja kõige kallimad veisefileed. Ben on nende valmistamisele spetsialiseerunud. See oli parim steik, mida ma oma elus olen saanud ning isegi süümepiinad ei suutnud selle hõrku maitset rikkuda.
Nagu ütlesin, siis koosnesidki meie päevad laisklemisest ja õhtul kuninglikult söömisest. Kord poodlesid nemad ja siis jälle mina. Mina iseseisvalt selle prantsuse poodlemisega hakkama ei saanud, ja ei tahtnudki väga. Kord olin sadamas jälle kala maha laadimas ning peale pikka päeva saime preemiaks valida enesele värske kala. Krabasin suure snapperi. Ma pole elus kala teinud ning seda ei olnud ka meisterkokk Ben. Nii me siis istusime õhtul köögis laua taga ja vaatasime kalaga tõtt, teadmata, kust otsast alustada. Lõpuks saime Serif'ilt paar õpetussõna. Ja hakkasime peale. Kogu hosteli köögis olnud inimesed elasid meie tegevusele kaasa. Et mis see siis ära ei ole. Pea maha, soolikad välja ja lõikad fileed ja siis pannile. Lihtne? Ei olnud. Noad olid nürid, mistõttu ei suutnud ma pead maha lõigates selgroost jagu saada. Õnneks oli Maanus mulle enne Bali'le puhkama minemist jätnud minu kätte oma Leatherman'i taskunoa komplekti. Sinna kuulus ka saag, mis nüüd kala selgroo saagimisel väga ära kulus. Pealtvaatajad naersid. Isegi oleks naernud. Ronja, kes oli bioloogina ülikoolis erinevaid loomi lahanud, pidi sisikonna eemaldama. Seejärel krabasin kala jälle enda kätte ja asusin fileed lõikama. Nüri noa ja pealtvaatajate targutuste abil suutsin sealt mingid fileed kätte saada. Seejärel tuli Serif kööki tagasi ja küsis, miks me kala enne ära ei puhastanud soomustest. Emmm ... Miks sa alles nüüd sellise jutuga siia tuled. Ben krabas selle peale fileelõigud ja hakkas vastusoomust noaseljaga nühkima. Põhimõtteliselt sai kogu köök sellepeale soomustega ära lagastatud. Aega läks, aga lõpuks olid fileelõigud valmis pannile minema. Esmalt sai pannile pandud liha poolega. Peale lühikest küpsetamist keeras Ben teise külje, mille peale tõmbasid fileed rulli. Vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime naerma. No ei oska me kala teha. Sel hetkel sattus jälle Serif kööki ja tuli jälle targutama, et oleks pidanud nahale sisselõiked tegema, siis poleks rulli tõmmanud. Tahtsin talle tema ajastuse pärast panniga virutada. Aga enam polnud midagi teha. Kõhud olid tühjad ja raha muu toidu ostmiseks täna enam polnud. Pealegi hakkas kahju kallist kalast, mis poes oleks targemate sõnul maksnud nii nelikümmend dollarit. Püüdsime veel kuidagi neid rulle sirgu tõmmata ja küpsetada. Serveerisime siis enestele riisiga ja hakkasime sööma. Riis oli hea, aurutatud aedviljad ülimaitsvad, aga peategelane kala ... Ütleme nii, et kuna kõik olime toiduvalmistamisel osalised, siis keegi ei tahtnud midagi halvasti öelda, kuid maru oli vaadata, kuidas toores kala kõigil suus vaikselt ringi käis ja alla ei tahtnud minna :-) Otsustasime, et rohkem lähiajal kala ei tee.
Selle kahe nädala nädala jooksul, mis ma Ben'i ja Ronja'ga veetsin, õppisin ma taas üle pika aja lihtsalt olema ja muredele mitte mõtlema. Kuigi raha ei olnud, tundus elu siiski niivõrd mahe. No worries! Esimest korda kõlas see nii nagu ta pidi kõlama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar